Category Archives: Maroko

Reisilugusid

Märtsi kahel esimesel päeval ilmus minu sulest kohe 2 reisiteemalist lugu.

Neljapäevases Ekspressis ilmus esimene Maroko teemaline lugu, sedapuhku küll lühike arvustus ja reedeses Äripäeva Puhkepäevas avaldati kirjatükk Matterhornist- Alpide kuningannast.Viimasega loo kirjutamisega olin püstihädas, sest 5 aasta vanustest emotsioonidest, kogemustest ja mälestustest on väga raske ilma mingisuguste märkmeteta kirjutada. Vaatasin aga mäekaarti, vanu pilte ja kodulehekülge ning püüsin ajusid ragistada ja mälusoppidest ühtteist välja kaevata. Õnneks olime toimetajaga võrdlemisi lühikeses loos kokku leppinud, sest kõik mõtted, mis pähe tulid, said ka kirja. Tavaliselt on ikka vastupidi- ideid, millest kirjutada võiks on nii palju, et valiku tegemine on raske.

Advertisements

Maroko pildid

Olen nüüd jõudnud nii kaugele, et pildid said enamvähem sorteeritud ning mingi osa (ca 300) nagisse üles riputatud. Plaan on kõik üleslaetud pildid millalgi ka kommentaaridega varustada, aga see võtab veidike aega. Täna olin tubli ja 50le esimesele pildile sai lühitekstid juurde kribitud. Ja mis veel põnevam- Tanel lisas ka omi mõtteid.

Kui ma olen nüüd järgmistel päevadel sama tubli kui täna, siis vähem kui nädalaga peaks töö tehtud saama.

Toredat piltide vaatamist.

Olengi kodus

Jõudsin eile keskpäevaks, aga olin omadega nii toss, et telefoni sisse ei lülitanud. Ma lihtsalt ei oleks suutnud kellegagi suhelda. Õhtul korraks logisin vaid msni, et öelda Tanelile, et olen õnnelikult kodus ja vahetasin paar rida oma kalli õega, kellel sünnipäev tulemas.

Nii naljakas on jälle täppidega tähti kasutada. Harjumatu. Kuigi käisin internetipunktis kribamas, vaid mõned üksikud loetud korrad, siis harjusin juba ära. Isegi selle tobeda prantsuskeelse klaviatuurigagi harjusin ära, millel A ja M täht on vales kohas ning numbrite kirjutamiseks tuleb Shift klahvi all hoida. Lisaks muud vähemhäirivad veidrused.

Kodus on nii hea olla. Tavaliselt on kahju kui reis lõpeb, aga seekord kahjutunnet kui sellist küll polnud. Pigem vastupidi, tundsin rõõmu, mis muidugi ei tähenda seda, et reis oleks kuidagimoodi äpardunud. Lihtsalt oli õige aeg kojutulekuks.

Üks asi jäi ainult kripeldama- London ei jätnud mulle sügavalt muljet. Jälle. Igatahes üksinda ma sinna linna enam ei lähe- võibolla on asi selles, et see linn pole üksikutele. Midagi mõistlikku ma seal oma suure ja raske kotiga teha ei osanud, oleksin hea meelega natikene poodides ringi vaadanud, sest kõikjal olid suured aled, aga läksin hoopis National Gallerysse. See oli Londonis oleku parim osa, sest ülejäänud aeg tähendas põhimõttelist lõputut ootamist. Küll bussi, küll check-ini, küll lennuki väljumist.

Ja teist korda elus lõi maandumine mul kõrvad lukku. Ühe rohkem ja teise vähem, aga kasutasin ülipüüdlikult sukeldumiskursuselt saadud nippe ning pääsesin enamvähem. Vähemalt polnud seda, et kõrv oleks lukus ka veel järgmisel päeval. Kodus panin pesumasina tööle (eriti usin tütarlaps) ning kobisin voodisse. Ärkasin pimedas ning kohutava peavaluga ja lisaks iiveldas ka. Ma palusin nii väga, et see oleks lihtsalt reisiväsimus ja vedelikupuudus (ma unustasin juua ja süüa- lihtsalt polnud isu ega janu), mitte aga midagi tõsisemat külmetuse näol, sest 35 kraadine temperatuuride amplituut on päris arvestatav. Eriti kui pole õigeid riideid kah seljas. Sellega seoses tuleb meelde oma isa Miami reis (kus oli ligi 40 kraadi) ja pärast mida paari päeva pärast sõitis ta Siberisse (kus oli ligi -40). Selliseks tembuks peab küll hea tervis olema, sest lisaks temperatuurile tuli üle elada veel eiteamitu ajatsooni.

Hommikune kontrollkäik kaalule ei olnudki kohutava tulemusega- olin ennast kõige halvemaks ette valmistanud (+ 3kg, rohkem oleks liiast olnud, aga tegelikult oli nagu enne reisi). Ma juba ammu ei looda, et reisimine võiks kaalunumbrile negatiivselt mõjuda, sest reisil olles tavaliselt ma armun jäägitult kohalikku kööki ja naudin seda igal hetkel. Ei hoia end tagasi mitte millegagi.

Täna veel võtan elu rahulikumalt (loe- ei tee midagi erilist), aga homsest hakkan asjalikuks.

Varsti kodus

Homse paeva oleme veel Fesis, ulehomme hakkame soitma ja kolmapaevaks olen kodus. Aeg on lennanud arusaamatult kiiresti ja enne koju joudmist uusi postitusi ei tule. Kull on mul terve ports motteid, mis oleks vaart ules markimist. Ja muidugi pildid.

Roomlaste varemed

Ilmaga meil kohe uldse ei vea. Tana jalle sadas, mis on kull rohkem tibutamise moodi, aga tuutu on ikkagi. Topi pidevalt fotoaparaati poue peitu ja lisaks “unustasime” moned hilbud hotelli katusele kuivama.

Hommikupoole kaisime maailma kultuuriparandi hulka kuuluvaid roomlaste varemeid vaatamas (Volubis), aga ma ei saa sinna midagi parata- arheloogia ei kuulu minu lemmikute hulka- kuigi monda aega oli isegi ponev nende igivanade kivilahmakate vahel jalutada. Mitte eriti pikalt muidugi. Parastpoole tegime vaikese ringkaigu lahedalasuvas maalilise asukohaga linnakeses ning jalutasime Meknesi poole tagasi lootuses, et buss iga hetk bussijaamast valjub, aga joudsime ara vantsida paris mitu kilomeetrit enne kui bussile haaletasime. Tapselt nagu kohalikud, mitte mingid nomedad turistid. Saime jalle hoo pealt peale hupata ja nii iidse bussiga polnudki ammu soitnud- Marokos uldse mitte, aga sellise soiduriistaga soitmisel on oma seletamatu volu. Luhiajaliselt muidugi.

Tagasi tulles istusime restoranis ja soime end rahvustoitudest ogaraks ja kuigi mul oli plaan minna hammamisse, siis nii tais kohuga see pole lihtsalt voimalik. Restoranipidaja oli ullataval lahke ja tore mees- meie korvallauas istusid inglise keelt konelevad tutarlapsed, kes olid hadas uhe kohalikuga, kes neile kulge kleepis. Monda aega lubati mehel laia lehte mangida- see jutt, mis sealt suust tuli, pani meid, korvallauas istujaidki, itsitama, aga hiljem viskas restoranipidaja ta lihtsalt valja ja kogu seltskond plahvatas naerma- meie ja restoranipidaja kaasa arvatud. Veel ukselt lausus see eriti ennast tais tuup “bye- bye free girls” ja paar korda ta tiirutas restorani eest labi.

Ja enne kui mul normaalse inimese tunne parast sellist, justkui viimset, soomaaega jalle peale tuleb, pannakse hammam kinni. Mehed saavad end pesemas kaia varahommikust kuni keskpaevani ja naised keskpaevast kuni kella kuueni. Eks homme ole ka paev.

Uldiselt on tana kuidagi igavavoitu paev. Linnas ei toimu ka miskit ponevat- ei teagi kas on tegemist siestaga, kehvapoolse ilmaga voi reedese paevaga. Kuigi on moslemimaa, siis vahemalt senini on jaanud mulje, et puhapaeva puhitsetakse ikka puhapaeval. Hommikul oli pank ka avatud.

Koige etem tundub netipuktis aja veetmine, sest hotellitoas on nii niiske, et koheselt hakkab kulm.

P.S. Tanel tunneb end tana hoopis paremini.

Mis mulle assiotseerub Marokoga

  • auravad tajine potid restorani sissepaasude korval, maitsev kuskuss ning rahvuslik supp- paks, vurtsine ja toitev harira
  • suurte peaaegu voonikohani ulatuvate kapuutsidega pruunides, beezikates ja hallites toonides mantlid, mida kannavad nii mehed kui ka naised
  • rahvuslikud jalanoud on nahast lahtiste kandadega tuhvlikud, kuid isegi vihmasajus kantakse ka tavalisi karvaseid toasusse.
  • mediinad (vanalinn) on peidetud korgete hastisailinud ning uhkete varavatega linnamuuride taha
  • marokolaste majadel on tanava poole vaid vahesed vaikesed aknad, kui sedagi, uhke siseou ning katusekorrused on aktiivses kasutuses. Tubade siseviimistlus naeb tihtilugu valja nagu meie vannitoad- keraamiliste plaatidega.
  • see you later, alligator. Maybe later. Lause mida me kuulsime meestelt, kelle pakutavatest teenustest me koheselt huvitatud ei olnud voi valjend, mida me ise armastasime oelda.
  • Everything is same, same menu, same food, same price. Same, same, but different.
  • talvel kutteta ja suvel konditsioneerita bussid. Toeline oudusunenagu. Kolka ekspressides toimub sisse- valja huppamine tihtilugu hoo pealt ja tagumise ukse kaudu.
  • suurtes linnad on foorituled ainult uhes suunas. Koik ulejaanud joondugu teiste jargi.
  • prantuse keel
  • hea kohv. Isegi koige nurgatagusemates urgastes on voimsad espressomasinad. Kohvikutes istuvad ainult mehed. Moned erandid olid Casablancas ja Rabatis- mujal mitte kuhagi. Naised voivad heal juhul kohvitada vaikestes patisseriedes (pagaritookodades), kuid uldiselt on naiste kohvi joomine avalikus kohas valistatud. Naised istuvad igal pool mujal- tanavanurkadel, parkides, trepil jne. Prantslaste parandi parimad suutaisi saab maitsta hasti lohnavates pagariputkades.
  • varskelt pressitud apelsinimahl ja uliodavad apelsinid ja mandariinid.
  • oliivid- punased, mustad ja rohelised. Esimesena mainitud on meie lemmikud. Lisaks veel loputud oliiviistandused ja oitsvad oliivipuud.
  • imikuid kantakse ule uhe ola linaga selja kulge seotuna. Koige peal on paks villane tekk, mille seest beebi tavaliselt valja ei paista.
  • maapiirkondades palju lamba- ja kitsekarjasid, kes sooginappuses isegi puu otsast soid. Alati oli kusagil ka karjus.
  • palju kerjuseid. Kohalikud annetavad suhteliselt meelsasti. Isegi uhe dirhami ule oldi onnelikud ja keegi ei teinud nagusid “rikas turist, anna rohkem”
  • tumepunased lambid, uhkete nikerdustega puuuksed ja keerukas puutoo
  • trummide lembus, ka keset ood
  • varahommikune (loe oine) undav kutsung palvusele
  • palju eesleid, kellest nii monedki olid vordlemisi kepsakad oma suurest kandamist (kahest suurest pilgeni tais turukorvist ning peremehest) hoolimata. Ja millist haalt nad tegid. See oli kosta seitsme metsa ja mae taha.
  • rattaid ei lukustata. (eriti imestas selle ule “hollandlasest” Tanel)
  • fikseeritud hinnad bussides ja taksodes. Igapaevaselt ei tulegi kauplemiskunsti harrastada, sest hotellides, restoranides, toiduturul ja vaatamisvaarsuste juures ei kusita turistilt rohkem raha kui kohalikelt.
  • tuntakse ka sona “no” tahendust. Mitmel pool mujal idamaades ollakse palju jarjekindlamad.
  • magus, magus munditee, kus munti tundub rohkem olevat kui kuuma vett.
  • hotellitubades on rullpadjad ehk siis uks padi kahele inimesele, mis magamiseks on liiga korge ja ebamugav.
  • maitsvad snackid- soolane amps on rostitud teod, magus- meega kokku sulatatud pahklid
  • berberite varvilised vaibad
  • safi koopatingimustega keraamikatookojad
  • hammam
  • Essaouira tuul ning eriti vilgas sadam. Pluss maitsvad mereannid ja varske kala.
  • Suitsu muuakse uhe kaupa- selleks on omaette ametimehed, kes jalutavad mooda linna ja pakuvad suitsu. Punase Marlboro pakk maksab 50 krooni.
  • Taksosoidu minimaalne rekordhind- 7,5 krooni ja uldse mitte vaga luhike ots (ca 2,5 km)
  • punane Marrakesh
  • palju turiste Marrakeshis ja Essaouieras. Mujal minimaalselt voi uldse mitte.
  • aarmiste sugavate, justkui puuskulptuuriliste, kortsudega eakad inimesed
  • me ei kainud mitte uheski mosees (sinna ei lubata mitte islamiusulisi)
  • kohalikele ei meeldi kui neid pildistatakse, sageli sain lausa pahandada.
  • parast katlemist puudutatakse kaega korra ka sudant.
  • vasaku kaega toidu katsumine ei ole hea toon.
  • uleuldine rapakus, aga kaugelt mitte nii hull kui Indias
  • talvine niiskus ja kulmad ood

Nimekiri on kull pikk, aga mitte loplik, vaid taieneb kindlasti veel. Kirja said lihtsalt need, mis esimesena pahe kargasid.

Meknes

Nuudseks oleme omadega joudnud Meknesisse, mis on eelviimane sihtpunkt meie Maroko rannakul.

Aga koigest jargemooda:

Eilse paeva olime Maroko pealinnas Rabatis. Ja minu paris korraliku reisistaazi juures pole juhtunud seda, et hotelli leidmisega voib probleeme tekkida. Pidime labi kaima kummekond pisikest hotelli enne kui leidsime uhe, kus oli vaba tuba- seegi koige kallim variant ja alguses nad ei tahtnud meile seda pakkudagi, kuna on moeldud vaid uhele inimesele, aga kuna voodi oli lai, siis me ju teist laia voodit ei vaja. Onneks asusid koik need hotellid ulivaikesel territooriumil- ca tartu turuhoone suuruse platsi umber, aga ikkagi.

Koik algas suureparaselt- kaisime mereaarses kasbahis jalutamas, imetlesime ulikorgeid Atlandi ookeani lained ning lainelaudureid, kuid kesklinna poole tagasi jalutades tundsin arusaamatut norkust- ei teagi mis see oli- kas lihtsalt fuusiline vasimus voi vaimne tulpimus- aga rohkem isu linnaga tutvuda polnud ning jain uksinda hotellivoodisse teki alla. Natuke tudisin, lugesin ja kirjutasin ning selleks ajaks kui Tanel oma linnatuurilt tagasi joudis, olin taitsa teine inimene.

Kaisime soomas, teed joomas ning hilisohtul pesumajas pesu pesemas. Teenus oli paris naljakas- pesumajja joudes kiskusin seljast moned hilbud, panin masinasse, mis need koigepealt puhtaks pesi ja siis ka ara kuivatas ning seejarel sain riided jalle tagasi selga panna.

Tana hommikul istusime rongi ja soitsime Meknesisse. Omast arust olime jube targad ja ostsime juba Casast pileti Fesi, sest teoreetiliselt (LP andmetel) peaks pilet olema kehtiv 5 paeva. Kuid igas jaamas tuleb piletile tempel votta- me kaisime nii mitmegi mehe kaest templit nurumas, kuid kas nad ei saanud meie suureparasest prantsuse keelest aru voi lihtsalt polnud enam seda teenust (raamat on 5 aastat vana), aga templit me ei saanud.

Tana soitsime siis sama piletiga edasi. Taiesti juhuslikult oli sama rong ka ning kontroll ei saanud miskit aru. No vaatame- kas ulehomme ka veab.

Meknes on vaga suureparane linn, natuke meenutab Marrakeshi, eriti peavaljakul toimuv melu, aga pole nii turistikas. Ohh ja kuidas me tana jalutasime- tahtsime kull taksot votta, aga kuna taksosoit on siin nii odav (soidualustustasu 2 krooni ja pikk soit kokku 10 krooni) siis jaime pika ninaga ja pidime marssima. Taksojarjekorrad on vagevad- ohtuti lausa paarsada meetrit pikad ja seda hoolimata sellest, et pea iga teine auto linnas on sinine pisike takso.

Tana tunneb Tanel end veidike kehvapoolselt.

Uhest asjast pean veel kirjutama, mis ma tana jarele proovisin- varske avokaadomahl- nii magus ja nii paks, et korrest andis imeda, kuid vaga maitsev. Sobis desserdiks.