Alkmaari juustuturg

Reedel, just nimelt reedel, otsustasime sõita Alkmaari (Amsterdamist põhja suunas) juustuturule. Juustuturg (cheese market) toimub reedeti aprillist oktoobrini ning sel aastal siis juba teist korda.

Hommikul oleks tahtnud küll hirmsasti edasi põõnata, sest kell seitse silmi lahti teha oli meie jaoks ilmselgelt vara. Pooluniselt suutsin õnneks valmis teha nii kohvi kui ka hommikupudru ning poolvägisi see ka endale sisse toppida. Värske õhk tegi olemise palju värskemaks ning ratastega rongijaama kimades tegime mitteametliku rekordi- majast välja astumise hetkest kuni rongijaama sisenemisele kulus vaid 16 minutit. Niimoodi peaaegu kõiki reegleid ja foori oranzikaid tulesid eirates, aga väga hollandlaste mooodi, polegi varem sõitnud. Kõige rohkem kulus aga hoopis aega kolme (või on see siiski nelja) kordses jalgrataste parkimismajas parkimiskoha leidmisele- ehheee nagu Eestis- sõita võid ju kiiresti, aga kogu ajavõidu nullid parkimiskohta otsides.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, aga kuna olime enesele täiesti teadlikult tibatillukesed jänese kõrvad külge kasvatanud, siis mina, tanel mitte, kuni kella üheksani põdesin ja natuke kartsin. Lugu siis selles, et Tanelil on rongisõidu sooduskaart, mis lubab temale ja temaga koos sõitvale 3le sõbrale 40% allahindlust, aga seda alles kella üheksast alates.

Alkmaari jõudsime veidi peale kella üheksat ja kohe võtsime suuna juustuturule, mis küll hakkab ametlikult kell 10, aga kui tahad head kohta, siis tuleb varakult kohal olla. Me jõudsime täpselt s.t. saime viimase esirea koha. Pikk ja viisakas Tanel võttis end teise ritta. Selle pikkade meeste tagareas seismisega tuleb mulle alati meelde üks absoluutselt kontekstiväline seik- käisime sügaval nõukogude ajal, tõenäoliselt jõulude paiku, kirikus. Juba auto parkimine tundus mulle kui lapsele kummaline, sest auto ei pargitud mitte esimesele vabale kohale kiriku läheduses, vaid kuhugile pisikesse pimedasse põiktänavasse. Kirik oli pilgeni rahvast täis, aga ema kusagil pingiotsal meile koha leidis, kuhu ka isa oleks ka ilusti istuma mahtunud, aga ema selgitas “Teie isa on nii pikk, et teised ei näe tema tagant enam hästi ning seepärast seisab ta tagumises reas.” Natuke aega ta seal viimases reas seisiski, aga hiljem “väsisid” tal jalad ära ning suure aja jutlusest polnud teda kirikuski. Ma tõesti ei tea, miks see seik, mille tõelist tähendust ma palju aastaid hiljem alles mõistma hakkasin, mul nii eredalt meeles on. Ja iga kord kui kirikus käin, tuleb jälle meelde. Kusjuures kui ma seda seika oma vanematele meenutan, siis nii ema kui ka isa vaidlevad vastu- sellist asja pole kunagi olnud. Aga oli, raudselt.

Täpselt kell kümme, koos kirikukelladega, ja spetsiaalse kella helistamisega algas juustuturgu imiteeriv tegevus peale, sest tõelise turuga ja kauplemisega seal küll miskit pistmist polnud. Lõbus vaatepilt sellegipoolest. Kõige tähtsamad tegelased turuplatsil tundusid olevat valgetes kitlites auväärses vanuses mehed, kes siis juustukerasid inspekteerisid, suurust, värvi ja maeiteaveel mida uurisid. Ning vahel mõne kera ka tükkideks lõikasid ning eriti tähtsa näoga maitsesid.

Terve turuplats oli neid väga suuri juustukerasid täis. Hallis vormis riietuses mehed ladusid neid juustukerasid eri värvi kanderaamidele. Ikka 8 suurt kera ühe raamile. Siis tulid traditsionaalses valges vormis valdavalt suured ja tursked mehed, ning võtsid need juustukerasid täis kanderaamid ja läksid kalli kandamiga kaalumisele. Kolme erinevat gildi, kuhu kuulus 7 meest, 6 kandjat ning kaalumeister, oli võimalik ära tunda erinevat värvi kaabude järgi- kollane, punane, roheline.

Igal gildil oli oma suur antiikse välimusega kaal, kus siis kõik juustukerad ära kaaluti ning seejärel vankritele laoti ja pilgeni täis vankritega sõideti kuhugile nurga taha. Kõige lõbusam kogu selle etenduse juures oli viis, kuidas neid kanderaame tassiti- need pandi nahast trakside külge ning mitte ei kõnnitud ega joostud, vaid tehti mingeid eriliselt lõbusaid-koomilisi samme, mida ilmestasid naljakad hüüded. Tõenäoliselt jäljendati keskaega.

Pärast käisime piiluma, et kuhu need juustukerad küll viiakse. Nii põnev ju. Mu pettumus oli päris suur kui nägin nurga taga pooleldi juustukerasid täis kastiautot. Liiga proosaline lõpplahendus nii uhke etenduse kohta. Ma oma suures naiivsuses vist lootsin, et kusagil kõrvaltänavas on igal gildil oma pisike juustupoeke…

Veidike väiksemid juustukerasid võis ca 6 euro eest kaasa osta. Me piirdusime ohjeldamtu degusteerimise ning ühe kohe söömiseks mõeldud juustutüki ostmisega (50 eurosenti), aga nagu paljudel sellistel ürituste ikka kombeks, läksid turistid poolsegaseks ja toimus tõeline juustuostmismaania.

Hiljem vaatasime veidike Alkmaaris ringi, aga Hollandi pisilinnad on kõik nii ühte nägu.

Sushi & vein

Tanel tegi kolmapäeval oma viimase eksami sel sessioonil ning tähistasime seda tähtsat päeva sushi ja veiniga. Sushi oli traditsionaalselt hea, kuigi olime nii näljased, et tegime makid kiirkorras valmis ning veel kiiremini need meie suhu kadusid. Püüdsin küll pärast esimese suure nälja kustutamist veidike sushikursusel õpitut meelde tuletada ning häid nippe ka Taneliga jagada, aga kõik võib nüri noa kaela ajada. Sest ka sushimeister ütles, et nuga peab! olema terav. Siinsed on aga väga-väga nürid.

Vein oli ka hää- prantsuse oma. Kuigi tegelikult juuakse jaapani rahvustoidu kõrvale ikka saket, äärmisel juhul valget, aga mitte punast veini.

Kanalikruiis

Käisime ühel reede õhtul sõpradega Amsterdami kanalitel kruiisimas ja üldsegi mitte turistide kombel suure ja kinnise paadiga, vaid täpselt nagu kohalikud. Keskmist sorti plastikust paadiga (kuni 10 inimest), millel pisike päramootor. Kuigi alguses pidi kokkusaamine olema Anne Franki maja juures, siis üsna viimasel pooltunnil selgus, et õigeks ajaks me sinna hästi jõuda ei taha ning Tanel helistas paadimehele ja kutsus ta Heinekeni muuseumi ette. Lugu oli lihtsalt selles, et seal muuseumis sai tasuta õlut juua- no mitte päris tasuta, sest sissepääs oli võrdlemisi krõbe- aga kui juba sees olid, siis sai 3 väikest klaasi õlut enesele sisse valada, mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga kuna naisterahvastel polnud joomise tuju, siis pidin mehed piiratud aja jooksul ka nende õlledega hakkama saada. Aga sellest muuseumist ei tahtnud ma rääkida.

Kruiis oli ise hästi tore, sest linn paistis kanalilt veidike teistsugune kui kanali kaldalt ja eriti mõnusaks tegi asja ilus ilm ning peaaegu igas teises kanalimajas oli pererahvas terrassile (või paadipärasse või paadimaja katusele) päikest ja sooja ilma nautima tulnud.

Kõik on justkui vanad tuttavad- kruiisijad, paadimajade elanikud, kanalitel peesitajad, sest kõik tervitasid ning vahetasid paar lauset omavahel. Selline suhtlemisviis oli nakkav ning üsna varsti lehvitasime praktiliselt kõigile ja hõikasime HI. Kahjuks sellega meie suhtlemine ka piirdus.

Selle tunni aja jooksul nägime palju- peaaegu kõike, mida ma oleksin tahtnud näha. Isegi sadamas, loomaaias (nägime pelikane ja sebrade tagumikke), Amsteli ja IJ jõel kruiisitasime. Ainult punastel laternatel ei käinud, aga ma olen enam kui veendunud, et kaldalt paistab see piirkond palju ägedam. Ja eks seal on juba käidud ka.

Midagi lahedamat reede õhtuks oleks raske välja mõelda ja ma läheks kasvõi homme jälle paadiga sõitma. Paadimees oli ka äärmiselt tore- ei olnud pealetükkiv, aga samas rääkis muhedat juttu ning jagas just piisaval hulgal infot. Näiteks saime teada, et Amsterdami vanalinn on ehitatud Eestist pärit puude vaiadele. Ja mulle tundus, et ta fännas ise veel rohkem seda sõitu kui meie, sest kuigi Tanel talle ka natuke tippi andis, siis lõppkokkuvõttes saime üliodavalt hakama. Nii odavalt saab kallivõitu Hollandis nii suurepärast teenust ainult tõelistelt fännidelt.

Keukenhof garden- maailma kõige ilusam kevadlillede aed

Eelmisel nädalavahetusel käisime Keukenhofis. Nii pikad kevadpühad (lihavõtted) pole küll parim aeg kuhugile väga-väga turistikasse kohta minekuks, aga ega meil valikut ka polnud, sest nii erilisse paika peab lihtsalt minema kui kevadel Hollandisse satud- justnagu Taneli sõbrad, kes munadepühaks meile külla tulid.

Sellest kohast on raske sõnadega rääkida, mõned pildid on ütlevad kindlasti rohkem, aga täit ülevaadet sellest suurejoonelisest ilust, meeletust tööst, metsikust külastajatehordidest, ei ole sellegipoolest võimalik anda. Seda peab ise kogema.

Mina poleks uskunud, et maailmas on nii palju erinevat sorti tulpe, nartsisse ja hüatsinte. Muid lilli oli ka, aga oluliselt vähem. Kõik õied olid justkui eile õide puhkenud, mitte ühtegi närtsinud või longus taime, samuti olid kõik taimed ühepikkused ja sirged. Ühtegi aednikku ka ei näinud- ju siis hoolitsetakse aia eest öötundidel. Ainult ühte tüüpi nägin, kes ükshaaval igale hüatsindile varda toeks torkas.

Paar fakti ka:

• park on 32 ha suur
• igal aastal külastab kevadel 2 kuu jooksul (märtsist maini) ca kolmveerand miljonit turisti.
• aias õitseb 7 miljonit õit.

Meie veetsime seal ca 3,5 h ja läksin sellest tohutust ilust täitsa “segi” ning klõpsisin 200 pilti. Absoluutne rekord minu puhul, sest tavaliselt ma ikka nii valimatult ei tegutse. Aga ma polnud ainuke- kõik fotoaparaadi omanikud tegid nii. Pärast mõtlesime naljatledes, et ei tea mitu klõpsu igas sekundis sellest aiast tehakse. Igatahes on see number väga suur.

Veel väike valik pilte Keukenhofist asub siin: Keukenhof

Pildipank

Mõtlesin küll hirmus kaua, aga lõpuks tegin asja ikkagi ära, ostsin nimelt omale flickr.com pildipangas ruumi juurde- nüüd saan üles laadida nii suuri ja nii palju pilte kui tahan. Ja katalooge saan teha ka nii palju kui hing ihaldab. Ma olin tüdinud sellest, et flickris said ühes kuus üles laadida ainult 100 mega, mis minu hirmsuurte piltide juures, on ilmselgelt liiga vähe. Kui ma selle piirangu veel kuidagimoodi ära kannatasin, siis see, et avalikult näidatakse ainult 200 viimast pilti, viskas küll üle.

Uurisin ka muid variante, näiteks kodumaist nagi.ee, kus mul ka konto ja kus ma Maroko pilte hoiustan, aga sealsed 1000 mega said juba ühe reisiga ammendatud. Siis uurisin veel ja veel, aga mahupiiranguta fotopanka ei õnnestunud leida. Või ei osanud õigesti otsida. Kahjuks. Olgu siis pildid vähemalt ühes kohas koos, sest igale poole kontosid pole ju mõtet teha. Või siis igasuguste erinevate nimedega kontosid, mille nimed ja paroolid aja jooksul nagunii meelest ära lähevad.

Ja nüüd, kus mul on piiramatud võimalused käes, on lootust, et sinna ka pilte tihemini ja rohkem lisanud.

Lahtiste uste päevad

Uskuge või mitte, aga Amsterdami punaste laternate tänavatel olid lahtiste uste päevad.

Mina, punaste laternate tänavate suur fänn, olin muidugi kohal. Ärge nüüd minu fännlusest valesti aru saage- mulle lihtsalt meeldib selle piirkonna vabameelsus, ajuvabadus ja üldine melu. Seal on lihtsalt nii lahe lihtsalt igapäevast elu jälgida: näiteks tüdruku ja potentsiaalse kliendi läbirääkimisi, kuidas mehed enne kõvasti põevad kui viimaks julgevad sisse astuda või kuidas 15 minuti pärast ülihelikiirusel uksest välja tormatakse ja nurga taha kaotakse, kuidas turistid end talitseda ei suuda ning mõnda tüdrukut nähes täiesti ebaviisakalt naerma puhkevad. (tüdrukute valik on äärmiselt lai- igas vanuses, igas rassis, igas kaalukategoorias, igas stiilis jne).

Lahtiste uste päevad tähendasid seda, et paljudel ustel oli naiste asemel mehed (amsterdami kuulsad dj ja muud kohalikud staarid) ning naised võisid nende teenuseid osta. Erinevatele showdele pääses päris tasuta või soodushinnaga ning kohalikud pisimuuseumid (seks, erootika, kanepi) olid päris tasuta.

Mehi me eriti ei vaadanud, küll aga käisime 2l showl. Esimene oli põhimõtteliselt tavaline striptiis, aga vaatasime ära kohe 3 showd: ühes väänles tüdruk üksinda, teises tüdruk ja mees koos ning kolmandas tehti üks suvaline külastaja lolliks. Ühesõnaga ei midagi erilist. Teine elamus oli palju ootamatum- meid juhiti kuhugile aknaga kabiini ning sealt aknast nägi kohe päris ehedat tegevust. Ega meil kaua ei lastud vaadata, sest mingi hetk lõi kabiini valgeks ja oligi kõik. Kui oleksime tahtnud edasi vaadata (muidugi me ei tahtnud), siis oleksime pidanud raha lisama- 2 euro eest oleksime veel ühe minuti näinud.

Veel käisime striptiisimuuseumis, mis ei jätnud mingit muljet- ainult, et seal näidati tobedat seksmultikat, mis oli lihtsalt niiiiiiii ajuvaba, et vaatasime isegi veidike. Siis käisime veel Banana baaris, kus lettide asemel on diivanid, kus meelad napis rõivastuses tüdrukud lamasklevad ning müüvad soovijatele õlut ning korraliku tipi eest võib ka sinna diivanile roninda ning koos tütarlastega pilti teha.

Õhtune tippsündmus oli prostituutidele mõeldud ausamba avamine. Ausammas ise oli pisike ja mittemidagiütlev, aga rahvas, kes selleks puhuks oli sinna kokku kogunenud, koosnes põhiliselt 2 inimgrupist. Ühed olid ajakirjanikud (fotograafid, ajakirjanikud, operaatorid) kõlava nimega väljaannetest üle maailma ning teised endised prostituudidehk siis need, kelle auks see ausammas avati. Need viimased olid nii äratuntavalt piinatud, väsinud olemisega ja midagi nende olekus kohe reetis kunagist elukutset.

Mõned turistid olid ka- nagu meie.

Õhtune fotosessioon

Tanelil olid külas mõned fotohulludest sõbrad ja sellised tüübid mõjuvad alati inspireerivalt. Ei jäänud ka mul mul muud üle kui oma kaamera näppu võtta ning koos nendega öist Amsterdami jäädvustama minna.

Pilte kritiseerida pole mõtet, sest tegemist on vägagi alguse asjaga, aga nüüd on vähemalt selge- öösel saab vägagi lahedaid pilte. Statiiv oli küll kaasas, aga kanali käsipuud kõlbasid ka toetamiseks, samuti Taneli õlg ja ausalt öeldes tuleb vähemalt punaste laternate piirkonnas väga kiiesti tegutseda, sest tüdrukuid ei tohi pildistada. Ma püüdsin küll üldist muljet jäädvustada, aga paratamatult jäid mõned paljaste tüdrukutega uksed-aknad peale.

Väike ääremärkus veel- kuigi võib jääda mulje, et oleme passinud mõnel tänaval mitu tundi (erinev valgus), siis tegelikult on kõik pildid tehtud mõneminutiliste vahedega. Ma õppisin.

Tulbipõllud

Nagu väga harvadest postitustest arugi võib saada, on vahepeal elu nii põnev ja värviline olnud, et pole mahti kirjutadagi. Aga peaks. Nii palju ägedat on toimunud, et kohe ei teagi, kust otsast alata. Alustan lõpust ehk kõige värskematest sündmustest ja eks siis kõigest järgemööda. Muidugi juhul kui enne ära ei tüdine.

Eile võtsin ratta (jajaa- mul on ajutiselt oma ratas- tegelikult küll Taneli toanaabri oma, kes ise kuuks ajaks Makedooniasse sõitis) ja kimasin juba tuttavat teed mööda Haarlemi poole (väike linnake lääne suunas). Kuna me ise elame Westerpargis, siis on hästi mõnus ja mugav teekond, sest kesklinna ei pea läbima. Tõenäoliselt kui elaks näiteks Lõuna- Amsterdamis, siis sõidaks hoopis lõuna suunas.

Läbi Taneli tumedate spordiprillide ei tundunud ilm üldse mitte kena. Selline sompus ja kohe-kohe sadama hakkav. Korraks mõtlesin küll tagasi sõita ning igaks juhuks võtta kaasa rattasõiduks disainitud keep, aga kuna vastutuul oli nii kõva ja mul juba ca 3 kilomeetrit sõidetud, siis mitte ei raatsinud tagasi keerata. Ma oleks pidanud selle 3 kilomeetrit ju uuesti sõitma!

Kui ma esimest korda Sassi rattaga selga istusin, siis ei olnud ehmatusel piire- see ratas käis küll võrreldes Taneli eksemplariga jube kergelt- aga pidevalt kõige kergema (loe: kohutavalt kerge) käiguga sõita, on kuidagi tüütu ja väga-väga väsitav. Väntad ja väntad, aga edasi ei liigu. Ja kuna sel rattal olid vanaaegsed pidurid ehk ei mingeid käsipidureid, siis ristisin selle lasterattaks. Selline mõnus nostalgiline ratas. Linnasõiduks äärmiselt sobiv, aga pikemaid vahemaid pea võimatu sõita. Vähemalt alguses tundus nii. Seetõttu tegin tookord üsna enesele omaselt ultimatiivsel viisil Taneliga diili- tagasi sõiduks vahetame rattad, muidu mina kuhugile ei sõida!

Ja ma olin sunnitud sellest diilist loobuma, sest sinnasõidul oli tuul tagant ja elu justkui lilleõis, aga tagasi tulles pidi kooohhhuuutaaavaalt suure vastutuulega võitlema ja arvake ära, millise rattaga oli seda eriti meeldiv teha? Kes sõitis kerge rattga justkui muuses ja kes vaevu edasi liikus. Pärast seda muutsin kõvasti positiivsemaks oma arvamust sellest “lasterattast”.

Seekord läksin üksinda sõitma ja mul oli isegi võimalus, aga kindluse mõttes valisin vabatahtlikult Sassi lasteka.

Hollandis on jube mõnus rattaga sõita. Igal (loe absoluutselt igal) tänaval on ka oma spetsiaalne rattarada ja juhul kui seda näiteks pole (vanalinnas kitsastel kanalitänavatel), siis autojuhid on nii viisakad, et sõidavad jalgratturite tempos. Igas linnas on vaid paar shopingutänavat, kuhu ratta seljas siseneda ei tohi- küll aga võib ratas käekõrval sealt läbi jalutada. Suurematel ristmikel on 3 sorti foore- jalakäijatele, autodele ja ratastele ning kui foorid puuduvad, siis üldjuhul (olen näinud paari erandit ka) peab auto andma jalgratturitele teed. Jalgratta teed on tavaliselt punaseks värvitud ja niisama lonkijad seal ei käi- neile on oma rajad. Ainuke koht, kus ma olen muidu nii sõbralikke hollandlasi näinud veidi kurjaks muutuvat, ongi need tumepunaka tooniga tänavad, millel turistid vahel end kõndima unustavad. Turistikatest piirkondadest eemal ei jaluta keegi nendel tänavatel, vanalinnas oled sunnitud pidevalt kellakest tiristama. Ja ega siis ka paljud turistid aru saa, et nad miskit valesti teevad.

Oioi kui palju rattajuttu. Plaan oli hoopis kirjutada sellest maalilisest pannkoogisiledast (eesti keeles ei kõla see väljend üldse hästi, aga originaal on: pancake flat) teekonnast Haarlemist lõunasse, kus asuvad imeilusad värvilised ja lõhnavad lillepõllud. Tahtsin sellest Hollandi sümbolist teha mõned pildid, aga kahjuks pidin veidike pettuma. Nendest põldudest saab kõige kenamad pildid maapinnast kõrgemalt (ohh ma kadestan neid inimesi, kes selgel päeval lennukiaknast värivilisi põlde imetleda saavad), kahjuks aga mitte silmade kõrguselt. Kõige kaunimad pildid on seetõttu minu peas, mitte fotoaparaadis.

Aga see oli ka kogu päeva ainuke pisitilluke pettumus, sest hektarite viisi punaseid, kollaseid, valgeid, roosasid, oranze, lillasid lõputud tulbi-, nartsissi- ja hüatsindipeenraid ületasid kõik mu ootused. Kujutage ette kui mõnus on rattaga sõita mööda hüatsindipõldudest, mis lõhnavad kirjeldamatult mõnusalt. Hea meelega olekski jäänud sinna põlluveerele head lõhna sisse hingama ja imeilusat vaadet imetlema.

Holland on maailma suurim tulbisibulate eksportija ja sibulaid saadetakse kõikjale maailma. Tõenäoliselt ka Eestisse. Aga veidike võõrastav on ikkagi vaadata lillede tööstuslikku kasvatamist, sest minu arvates kasvatatakse lilli ikkagi silmailu jaoks. Kuigi ma pole suur vaasilillede fan, pigem loodusliku ilu pooldaja, siis ikkagi on veidike kahju, et need miljonid õied närtsivad niisama ära. Ainult ühes kohas nägin silti- 50 tulpi 5 euro eest. Pole paha? Päris rõõmu valmistamata neil õitel ära närtsida ei õnnestu, sest minusuguseid fotoaparaadiga mööda põlde “roomajaid” oli päris mitmeid. Ka profi tasemel varustusega tegelasi. Rääkimata tuuribussidest, mille jaoks olid põlluveerel spetsiaalsed peatuskohad ette nähtud ning millest ligi veerandsada fotoaparaati välja hüppas ning kohemaid ohjeldamatult klõpsima hakkas. Nädalavahetusel on kindlasti hullumaja.

Piirkond jättis väga rikka mulje. Kui Haarlemist välja sain, siis muutusid hollandlaste muidu kipakad kortermajad eramajadeks, siis suuremateks eramajadeks, seejärel lausa villadeks ning värviliste põldude juures auväärseteks mõisadeks- suurejooneliste sissesõiduteede, rohkete hoonete ning suurte hästihoolitsetud lilledesse uppuvate aedadega. Jäi igatahes mulje, et sibulate kasvatamine on väga tulus äri.

Tulbiretkeks kulus aega täpselt 6 tundi, kuskil 5 h istusin sellest ratta seljas… natuke pidasin piknikku, natuke pildistasin. Kilomeetreid läbisin kindlasti rohkem kui veerandsada, aga täpsest numbrist pole aimugi. Koju jõudes polnudki väsinud, sest sellise rattaga ei ole võimalik totaalselt ära kustuda.

Telefoninumber

Kirjutan siia igaks juhuks üles oma Hollandi telefoninumbri. Juhuks kui keegi peaks tahtma mulle helistada. Number on sama, mis sügisel.

+31643675909.

Amsterdam

Olen õnnelikult Amsterdamis päral. Tegelikult mitte väga nii õnnelikult, sest sekeldusi juhtus rohkem kui rubla eest. Mõned märksõnad- rahavahetuspunkti puudumine Valkas (ja mul ei olnud seega raha ei bussi- ega rongipileti jaoks), siis astusin Riias maha vales rongipeatuses keset pärapõrgut (kuigi selge sõnaga ütles metalne naishääl- Central Stacia) ja oma raske kohvriga tagasi hüpata enam ei jõudnud. Siis polnud mul jälle piisavalt latte taksoarve tasumiseks (ja ei mingit Euroopas või Ameerikas ringlevat raha) ja kõige viimaks oli mul pagasi ülekaal 2 kg ning pidin keset Riia lennujaama hakkama omi asju 2 koti vahel ümber pakkima. Mida tegin nii usinalt (kohver sai kerge), et mõned raamatud toppisin kiiruga lennujaama töötaja lahkel loal kohvrisse tagasi.

Amsterdam on veel nunnum kui ma mäletan- soojem, päikesepaistelisem ja värvilisem (loe rohelisem). Kevad on siin täies hoos- puud on hiirekõrvadega, nartsissid õitsevad ning rahvas peesitab grüünes.

Eile avasin ka rattahooaja. Vastutuulega võitlesin nii äpult, et isegi vanad daamid kimasid minust mööda. Piinlik oli küll.