kuidas vallutada Pariis vol 2.

Pole õhkõrna lootustki, et ka teisel hommikul võiks kell kuus Pariisi tuuriga alustada. Uni tuleb südamerahus täis magada, sest eelmine öö on olnud ikkagi poolik ja eelmisel päeval on Pariisis terve päev ainult jalgsi ringi kõmbitud.

Montmartre mäe otsast alla kõmpida on lausa lust. Valime selleks Amsterdami tänava, mille äärest leiame ka meie kriteeriumitele vastava armsa kohviku, mis teeb meile ühe ootamatu ja ebameeldiva üllatuse, kuigi pisikeses, sest kohvi serveeritakse pabertopsist. Natuke saame seigelda, kuid Champs Elyseelt jätkame sealt samast, kus eelmisel päeval pooleli jäi.

Concorde´i väljaku juures kuuleme eesti keelt, mispeale meie otsustame välismaalasi mängida, sest tegemist on mitte eriti sümpaatsete koolilastega, kes räägivad nii kõvasti kui torust tuleb. Päike on nii kõrgel ja kõrvetab tuliselt, kuid Jardin De Tuileries vari mõjub igati värskendavalt. Louvre ees näeme ka esimest või siis teist triumfikaart.

Tanelile meenub eelmise päeva võrdlemisi pikaajaline kogemus piletisabas tund aega lõõmava päikese käes ning ta tahab minna otsima üht teist, mitte nii populaarset sissepääsu, aga mina ajan oma jonni- ma tahan just, sellest uhkest klaaspüramiidist siseneda.

Louvre on uhke, vaatame ära kõik kohustuslikud kunstiteosed ja rohkemgi veel, kuid pärast kolme tundi on meil kunstist rohkem kui siiber, kuid sellegipoolest võtame sunna Pompidou keskuse poole. Chatelet´e linnaosas leiame portsu odavaid restorane ning laseme türklastel end ära meelitada.

Pompidousse ei lähe, sest kunstist on küll, kuid moodsa kunsti muuseumi hoone on ise tõeline vaatamisväärsus. Pärast jalutame Beaubourgi and Les Halles linnaosas ning veel hiljem jalutame Bastille väljakuni, kuid alles siis selgub, et oleme rumalamatest rumalamad, sest alles siis loeme raamatust, et kunagisest kuulsast vanglast ei olen enam midagi järel. Teekonnal hotelli Montmartre mäele imetleme veel ooperimaja, mille treppidel puhkame jalga, sest jalad on nii väsinud, kuid metroo võtmine kaheks peatuseks tundub kah tobe.

Väikene uinak hotellis ning enne pimeduse saabumist lähme Montmartrelle prassima. Moulin Rouge on pettumuste pettumus., seevastu Sacre Coeuri kiriku platsilt avanev vaade ülimalt lummav. Seda vaadet ja kiriku platsil toimuvat melu oleks kauemgi nautinud, kuid päevast palavust õhtuks ei jätkunud ning külmetushaigust ei tahtnud.
Montmartre pisikesed õhtused tänavad olid nii armsad.

Mida teha järgmine kord Pariisis

Mitte, et ma midagi oma Pariisi reisist oleks kahetsenud, tagant järgi targana teistmoodi teinud või millesti puudust tunneksin, aga kirjutan igaks juhuks mõned mõtted üles.

• Pompidou- sinna võiks minna kui on rohkem aega
• paadisõit Seinel- kindlasti väga tore, aga mitte siis kui tuled kanalite linnast Amsterdamist
• Louvre- see koht vist ei ammenda end kunagi
• Versaille- loss

Veel mõned mõtted, aga mitte nii kohustuslikud

• Bois De Boulogne
• Orsay Muueum
• Montparnasse´i linnaosa
• Eiffeli torn- kolmandal platvormil käinuna rohkem sinna enam ei läheks. Teine on täitsa piisav ja tegelikult etemgi.

Tegelikult ei saa kunagi paaripäevase reisiga ega ka mitte nädala jooksul linnast õiget aimu. Amsterdam on kordades väiksem ja alles nüüd- summaarselt pärast ligi 2,5 kuulist kohalolemist hakkan alles linna šarmile pihta saama.

Islamile kohaselt

Üks lühike reisilugu Iraanist, mis ilmus Eesti Ekspressi reisiarvustuse rubriigis.

Islamile kohaselt 

Iraani naistest

Tänavapildis kannavad iraani naised chadore. Kui alguses jäi mulle mulje, et kantaksegi AINULT chadore, siis hiljem panin tähele, et nii hull see asi õnneks pole. Tavalisemaid riideid kantakse ka, eriti Teheranis.

Chador tähendab tõlkes telki, mis on üsna tabav, sest tänavapildis liiguvadki ringi mustad telgid. Chador on põhimõtteliselt ümarate servadega suuremat sorti süsimust voodilina, mida tuleb kanda niiviisi, et välja võivad paista vaid nägu, käelabad ja jalanõud. Ühtegi kinnitust, aasa, nööpi riidehilbul pole ja vahepeal (näiteks ostude eest tasumisel või kui laps on käekõrval) on kõige mõistlikum riideotsi hammaste vahel hoida. Muidu hoitakse lõua alt kahe käega kinni.

Chadori kaitsva varju alt paistavad vahel harva välja maitsekalt jumestatud näod, lühikese hetke jooksul võib näha moodsaid läänelike riideid. Eriliselt suurt rõhku pannakse jalanõudele, sest need on ju ainukesed asjad, mis välja paistavad ja millega end ehtida saab.

Rätik on absoluutselt kohustulik. Ka välismaalastele. Tänavatel liigub ringi erariietes kombluspolitsei ja vahelejäämise korral välismaalased saadetakse maalt välja, kohalikud naised saavad karistuseks avaliku ihunuhtluse. Kui alguses kandsin rätikut väga korralikult- püüdsin sinna alla peita kõik kiharad, siis iga päevaga olen üha vabameelsemaks muutunud ja rätik vajub allapoole ja lõdvemaks.

Tänavapildis on näha, et naistele need chadorid kohe üldse ei meeldi. Põhjust on ka lihtne- 80% elanikkonnast pole üldse usklikud, aga neil on usklik valitsus, kes nõuab üliranget koraani jälgimist. Ja chadoride kandmist.

Kõige rohkem häiriski kogu reisi jooksul see inetu tänavapilt- need koledad chadorid. Rätiku kandmise nõudest saan ma väga hästi aru ja kohaliku tava järgimine on iseenesestmõistetav.

Armeenia viisa

Täna hommikul alustasime viisaoperatsiooni nr 2 ehk Armeenia viisa taotlemist.

Tavaliselt olen küll mina igasugu organiseerimistööga tegelenud, aga kuna olen juba teist päeva üsna audis- sai kevadpühade aegu maal liiga kõvasti tööd tehtud ja eks ma siis külmetasin- siis pidi Tanel mõned minu kohustused üle võtma.

Täitsin hommikusöögilauas kiiruga ankeedi, jube vähe infot küsisid, kuhu kleepisin ühe vana passipildi, millel olen niii lühikeste juustega. Selle pildi tegin enne magistrantuuri astumist ehk siis 2003. aasta suvel.

Saatsin Taneli tööle koos terve portsu õpetussõnadega: ümbrikusse on vaja panna veel üks tagastuskupong, sularaha passi vahele, teine ümbrik ka kaasa ning kindlasti on vaja mulle tsekk võtta. Ja kindlasti oli veel ühtteist, mis mulle koheselt ei meenu.

Probleem tekkis veel Armeenia saatkonna aadressiga Poola pealinnas Varssavis, sest minu andmetel oli üks (Estraveli viisaleheküljelt pärit teadmine), aga Tanel leidis Armeenia Välisministeeriumi koduleheküljelt hoopis muu aadressi. Ei jäänudki muud üle kui Eesti Välisminni helistada ja täpne asukoht järgi uurida ja arvake ära, kellel oli õigus

Eks ootame huviga kui kaua see protseduur aega võtab. Imelikul kombel ei ole mul mitte mingit reisiärevust sees. Vist vana kala juba