kuidas vallutada Pariis vol 2.

Pole õhkõrna lootustki, et ka teisel hommikul võiks kell kuus Pariisi tuuriga alustada. Uni tuleb südamerahus täis magada, sest eelmine öö on olnud ikkagi poolik ja eelmisel päeval on Pariisis terve päev ainult jalgsi ringi kõmbitud.

Montmartre mäe otsast alla kõmpida on lausa lust. Valime selleks Amsterdami tänava, mille äärest leiame ka meie kriteeriumitele vastava armsa kohviku, mis teeb meile ühe ootamatu ja ebameeldiva üllatuse, kuigi pisikeses, sest kohvi serveeritakse pabertopsist. Natuke saame seigelda, kuid Champs Elyseelt jätkame sealt samast, kus eelmisel päeval pooleli jäi.

Concorde´i väljaku juures kuuleme eesti keelt, mispeale meie otsustame välismaalasi mängida, sest tegemist on mitte eriti sümpaatsete koolilastega, kes räägivad nii kõvasti kui torust tuleb. Päike on nii kõrgel ja kõrvetab tuliselt, kuid Jardin De Tuileries vari mõjub igati värskendavalt. Louvre ees näeme ka esimest või siis teist triumfikaart.

Tanelile meenub eelmise päeva võrdlemisi pikaajaline kogemus piletisabas tund aega lõõmava päikese käes ning ta tahab minna otsima üht teist, mitte nii populaarset sissepääsu, aga mina ajan oma jonni- ma tahan just, sellest uhkest klaaspüramiidist siseneda.

Louvre on uhke, vaatame ära kõik kohustuslikud kunstiteosed ja rohkemgi veel, kuid pärast kolme tundi on meil kunstist rohkem kui siiber, kuid sellegipoolest võtame sunna Pompidou keskuse poole. Chatelet´e linnaosas leiame portsu odavaid restorane ning laseme türklastel end ära meelitada.

Pompidousse ei lähe, sest kunstist on küll, kuid moodsa kunsti muuseumi hoone on ise tõeline vaatamisväärsus. Pärast jalutame Beaubourgi and Les Halles linnaosas ning veel hiljem jalutame Bastille väljakuni, kuid alles siis selgub, et oleme rumalamatest rumalamad, sest alles siis loeme raamatust, et kunagisest kuulsast vanglast ei olen enam midagi järel. Teekonnal hotelli Montmartre mäele imetleme veel ooperimaja, mille treppidel puhkame jalga, sest jalad on nii väsinud, kuid metroo võtmine kaheks peatuseks tundub kah tobe.

Väikene uinak hotellis ning enne pimeduse saabumist lähme Montmartrelle prassima. Moulin Rouge on pettumuste pettumus., seevastu Sacre Coeuri kiriku platsilt avanev vaade ülimalt lummav. Seda vaadet ja kiriku platsil toimuvat melu oleks kauemgi nautinud, kuid päevast palavust õhtuks ei jätkunud ning külmetushaigust ei tahtnud.
Montmartre pisikesed õhtused tänavad olid nii armsad.