Gröningen-Bremen-Riia

Esmaspäeva hommikul alustasin koduteed täiesti absurdselt marsruudil Amsterdam-Gröningen-Bremen-Riia-Tartu, kuid mul on oma põhjendused- esiteks sain niiviisi veel näha Hollandit ning Saksamad ja teiseks oli Bremen- Riia lennukipilet ootamatult odav (ca 300 kr).

Gröningeni sõitsime rongiga ja nägime natuke teistsugust Hollandi maastikku- kui nii üldse öelda saab, sest pannkoogisile ja rohkete kanalitega varustatud on ta iga juhul. Kaardi pealt saime ka põhjuse teada- see ei olnud enam merepinnast madalam maa ja seetõttu nägime isegi veidike meie mõistes metsa, suuremaid põllu- ja karjamaid ning vähem kanaleid ja iga ruutmeeter polnud kasutuses, mis kokkuvõttes jättis natuke kodusema üldmulje.

Gröningeni peetakse kõige kosmopoliitsemaks ja kenamaks Põhja-Hollandi linnaks, kuid meile ei jätnud see linnake mitte mingit erilist muljet. Võibolla ainult fakt, et linna süda on alates seitsmekümnendatest autovaba ja kaks kolmandikku linna elanikest kasutab seetõttu igapäevaseks liikumiseks jalgratast. Vot selle koha pealt on Tallinnal oma sõpruslinnast väga palju õppust võtta- ma ei arva, et Tallinna kesklinn peaks olema autovaba, kuid normaalseid ja praktilisi jalgrattateid võiks olla alati rohkem. Ja muidugi turvalisi kohti, kuhu jalgratast jätta.

Gröningeni kõige uhkem ehitis on 19 sajandi lõpus ehitatud rongijaam, mis annab silmad ette paljudele kirikutelegi ja on oma säilitanud suures osas oma audentsuse. Eriti vanaaegse välimusega puituksed avanesid automaatselt ning Burger Kingi restorani aknad olid ehitud uhkete vitraazidega. Linnaväljak oli nagu ikka ja üleüldse jäi mul Hollandis mulje, et linnaplaneerijatel ja-kujundajatel on jätkunud erilist maitset ja head stiilitunnetust vaid Amsterdami jaoks.

Gröningenis jätsime hüvasti- Tanel sõitis Amsterdami tagasi ja mina istusin kõigepealt Leeri ja seejärel Hannoveri rongi peale ning sõitsin edasi Bremenisse. Bremenis otsisin üles oma hosteli (oli väga kerge ülesanne), registreerisin end sisse ja läksin suurest vihmasajust hoolimata linnaga tutvuma. Palju aega mul just polnud, sest kell oli juba kaheksa õhtul ja juba 12 h pärast pidin lennujaamas olema.

Bremeni hostelis kirjutasin enne uinumist sellised read:

¤ ¤ ¤ ¤ ¤

Bremeni jõuan keset suurt vihmasadu. Kohver onraske, käsipagas õnneks mitte. Võtan käekotis välja märkmiku ja loen juhiseid. Postkontor ostutub reaalsuses postipangaks ning esimene tänav paremale on õige, aga seejärel tuleb juba natuke rohkem omaloomingut teha.

Hostel on eriti puhas, värkseltremonditud ja meeldiv. Tütarlaps näitab mulle kätte kõik mugavused ja ma ei pettu. Kuue voodiga tuba on hiiglasuur, justkui suur saal kõrgete lagedega, igaühel on oma pehme voodi, öökapp ja kõigile on isegi lamp lugemiseks. Mul on hea meel, et ma ei privaatset tuba ei võtnud.

Haaran kaasa kõik väärtusliku ja lähen linna peale kondima. Kuna mul pole Bremeni kohta mitte ühtegi materjali (ai-ai Tanel paha poiss), sisi loen hosteli seinalt natuke infot ja loodan oma heale orienteerumisoskusele ja -võimele. Kuigi vihma kallas nagu oavarrest, siis mängisin vaprat ja jalutasin ringi. Näin ära nii vanalinna ääristava ilusa pargi koos kanaliga kui ka paar kirikut, raekoja hoone, armsad ja vihma tõttu inimtühje väljakuid, ühe eriti nunnu tänava ja mõned lõbusad skulptuurid.

Bremen jättis väga hea mulje ja oleks veelgi parema jätnud kui nii hirmsasti poleks vihma sadanud.

¤ ¤ ¤ ¤ ¤

Kuigi jõudsime Riiga vaid 10 minutilise hilinemisega ja ma sain oma kohvri esimeste hulgas kätte, siis kesklinna bussist jäin siiski maha. Umbes kahe minutiga. Olin nii kurb. Vahetasin endale veidike latte, sõitsin täiskiilutud bussiga linna, kus ma muidugi sain vene keeles pahandada, sest üks vanaproua kartis, et mu kohver tõmbab tema sukkpüksid katki. Riia polnud sõbralik- ei inimeste ega ilma poolest.

Oma ligi 30 kilogrammise pagasiga oli välistatud linna peale jalutama minek, aga veel rohkem oli see vaid ettekääne, sest ma oleksin võinud kohvri vabalt pagasiruumi jätta. Suures koduigatsuses ei osanud ma midagi targemat teha kui kõndida paar korda bussijaamast rongijaama ja tagasi, käia Stockmanni ja Rimi toidupoes, mõnda aega istuda Hiina restoranis, seejärel bussijaama ootesaalis ja kõige viimase tunni perroonil.

Riiast sõitsin rongiga Lugazi (Valka), sealt bussiga Valka kesklinna, siis jalutasin Valga bussijaama ning sealt istusin Tartu bussile. Kui te küsite, et miks nii keeruline marsruut, siis vastus lühike- see oli kõige varajasem variant Riiast lahkumiseks, sest ma olin nii tüdinud seiklemisest ja tahtsin juba koju.

Kuidagi negatiivne jutt sai, koduigatsusest vist, aga tegelikult olin ma ikka rõõmus, sest sain üle pika aja jälle koju. Mul on peaaegu alati niiviisi, et ükskõik kui pika reisi puhul mind koduigatsus hakkab vaevama alles siis koju sõit ukse ees, aga siis tuleb see igatsus suurelt.