Trip to Utrecht

Laupäevaks oli meil eriti äge plaan- sõita jalgratastega Amsterdamist Utrechti. Kui ma esimest korda sellest plaanist kuulsin, siis ahhetasin kõva häälega- UTRECHTI ???, hiljem selgus, et linnake asub “vaid ” 40 kilomeetri kaugusel, mispeale tekkis isegi mõte, et ei tule tagasi mitte rongiga, nagu Taneli sõprade poolt tehtud plaan ette nägi, vaid sõidaks rattaga. 80 kilomeetrit- see pole ju midagi ületamatut? Tegelikult asi nii roosiline vist pole, sest mulle on jäänud mulje, et viidad näitavad siin kaugusi linnapiirini, mitte aga linnasüdamesse, nagu meie oleme harjunud.

Kokkulepitud ajal, kell kümme, istusime meie alles pudrutaldrikute taga, kuid vähem kui poole tunni pärast olime juba kokkusaamiskohas nr 1 (loomaaia lähedal), veel mõnikümmend minutit hiljem kokkusaamiskohas nr 2 Amsteli ääres, kus liitus meiega kuues seltsiline- Felipe Brasiiliast. Esimesed viis väntajad olime meie, eestlanna Siiri oma kavaler Jeffiga ja Jaani Austraaliast. Viimasel neljal nimetatul (v.a. mina) on seljataga ka ühine suusareis Prantsusmaale.

Amsteli ääres selgus tõsiasi, et meie seltskonna rattasõiduvarustuse üldine seisukord oli kehvemast kehvem. Siiri rattal olid permantentselt pidurid peal ja esimene kumm üsna toss, Jaani rattal polnud üldse pidureid ehk tema ees oli väga ohtlik sõita. Jeffi tagumine ratas laperdas korralikult, porilaud käis vinta-vänta ning kumm oli kah tühi ning Felipe ratta kett vajas mutrivõtmega koputamist. Ainult meie kaks olime hädadest priid.

Felipel oli õnneks rattapump, kõik päris ja pooltühjad (neid pole isegi mõtet lugema hakata) kummid pumbati täis ning sõit võis alata. Nii umbes 200 meetri pärast selgus, et Jeffi ratta väliskumm tahab õigest pesast välja hüpata ning lahti läks parandamisaktsioon nr 2, kuid umbes veerandtunni pärast oli ikkagi selge, et selle rattaga kaugele ei sõida. Seejärel algas rattavahetusoperatsioon ehk Jeff sõitis tagasi ühikasse toanaabri ratast laenama ja meie jäime Amsteli äärde päevitama. Umbes tunni aja pärast oli Jeff tagasi ning kompenseeris kõigile toodud jäätistega meie pisikese ootamisvaeva.

 

 

Nüüd algas tõeline Trip to Utrecht. Mingit kaarti meil polnud, kuid Hollandis on kõik rattateed nii hästi viidastatud, et mitte mingit eksimisohtu pole ja isegi kui mõnest teeotsast kogemata kombel mööda sõidad, siis järgmisel ristteel on jälle vajalik viit olemas. Ainuke asi, mille üle natukene võiks nuriseda, et kilomeetreid nad ei armasta märkida ja vahetevahel ei näita viidad kõige otsemat, vaid kõige ohtumat, mugavamat ja ilusamat teed.

Ilm oli lausa lubamatult kena, sest ma olin hommikul end põhjamaalase kombel justkui suusatamiseks riidesse toppinud-teksapüksid (ok- need ei sobi suusatamiseks), õhuke spordifliis ja kerge kilejope, aga kraadiklaas näitas keskpäevaks rohkem kui veerandsadat soojakraadi, mis tähendas seda, et olin sunnitud kõik üleliigsed riided seljast koorima. Mis oli omamoodi vigagi, sest õhtuks olid mu käed valusalt punased. Ühelt poolt muidugi. Õnneks olin märganud vähemalt näole päikeseblokki määrida ning kõige hullemast seetõttu pääsenud.

 

Meie teekond viis läbi lõuna- Amsterdami, kus nägin isegi vilksamisi Amsterdam Arenat- Ajaxi kodustaadioni, hiljem väntasime läbi maaliliste linnakeste, ilusate väikeste külade, mis olid ära mahutanud nii pisikesele territooriumile kui mu vanaema talu karjamaa. Veel nägime lambaid, kitsi, ponisid, hobuseid ja lehmi. Igas laiuses kanaleid- poolest kuni poolesaja meetini. Hästi hooldatud talusid, villasid, mõisasid ja ühte uhket kindlust. Ühes mõisa aias toimuvat pulmapidu, palju lihtsalt laupäeva nautivaid jalgrattureid ja tugevaid treenijaid, lahtiste autodega promeneerijaid ja ratsutajaid. Palju muudki.

Umbes poolel teel lagunes meie grupp kaheks, sest meie Jaaniga olime nakatanud pildistamispisikuga, kes pidid pidevalt ratta seljast maha ronima ning klõpsima. Tanel oli ka meiega, aga teised ei jõudnud meid kuidagi järgi oodata ning tõenäoliselt sõitsime ka erinevat teed pidi, sest selleks ajaks kui hakkasime üksteisest puudust tundma, olime mõlemad 12 km kaugusel Utrechtist. Egas midagi- leppisime kokku, et kohtume Utrechtis.

Kümned külad, millest me läbi sõitsime, olid lõpmatult nunnud. Natuke meenutasid oma miniatuuruses, maapinna nappuses ja kokkusurutud tingimustes Alpi mägikülasid, ainult et siledal maapinnal. Majade hoovid olid pisitillukesed, lilledesse uppuvad ja viimse rohulibleni hooldatud.

Veidi rohkem kui kolme tunni pärast sõidu algust saime Utrechti kindluse torni all kokku- promeneerisime natuke mööda peatänavat, -kanalit, sõime ja jõime ühes kanalivaatega kohvikus kerge eine, jalutasime veel veidike ning seejärel kimasime ratastega rongijaama, sest mitte kellegil polnud tahtmist poolhämaras koju vändata ja minu jaks oli otsakorral.

 

 

Koju jõudsime pool üheksa- väsinud, aga äärmiselt õnnelikena. Saladuskatte all võin öelda, et planeerin juba järgmisi jalgrattamatku. Palju aega meil enam pole, sest kuu lõpus tuleb Sass tagasi ja siis pole mul enam ratast

P.S. Utrechtis tehtud piltide pealt on näha, kuidas hollandlased armastavad välikohvikus istuda justkui teatris- ridade kaupa. Kõige esimesest reast on kõige parem tänavateatrit jälgida, kuid paratamatult pead arvestama ka sellega, et olen ise ka justkui laval.