Vabameelne Amsterdam

Üks Äripäeva lugu:

Soliidselt paheline

Nii mõnusalt asjakohane hetkel. Aga pildid on küll sedapuhku Taneli tehtud. Suurt vahet pole, sest nii mõnigi kord on lehte läinud vastupidi- minu pildid Taneli nimega.

Kasulikke lehekülgi Amsterdamist

Kirjutan siia mõned kasulikud netiaadressid. Juhuks kui kunagi jälle peaksime siia sattuma, siis oleks hea, kust vaadata.

Iamsterdam üks ütlemata väärt lehekülg. Peamine, mida kasutan.

Lastminuteticketshop koht, kus saab samaks päevaks soodsalt igasugu pileteid

Freetranslation aitab kui on vaja midagi hollandi keelest tõlkida.

Amsterdaminfo eestikeelne Amsterdami teejuht

Rongid Hollandis

AmsterdamWeekly tasuta ajaleht turistidele, mis annab ülevaate linnas toimuvast

Rohkem ei tulegi hetkel meelde. Täiendan hiljem.

Pulmad Iraani moodi

Ülivärskes Trendis on ka üks minu kirjutis sellest, kuidas me Taneliga Iraanis ootamatult pulma sattusime. Olin sellel reisil kohe 2 fotokaga ja otse loomulikult unustasin selle “parema” auto pagasiruumi, sest olin enam kui kindel, et sellisel üritusel mul pildistada ei lubata, aga mitte kellegil ei olnud selle vastu kõige vähematki. Tegelik elu, võrreldes sellega mida tänaval näha saab, on ikka hoopis midagi muud.

Ma ise usun, et kui juba ajakirja kaanel ära märgiti, siis on ikka üks lugemist väärt lugu.

Trip to Utrecht

Laupäevaks oli meil eriti äge plaan- sõita jalgratastega Amsterdamist Utrechti. Kui ma esimest korda sellest plaanist kuulsin, siis ahhetasin kõva häälega- UTRECHTI ???, hiljem selgus, et linnake asub “vaid ” 40 kilomeetri kaugusel, mispeale tekkis isegi mõte, et ei tule tagasi mitte rongiga, nagu Taneli sõprade poolt tehtud plaan ette nägi, vaid sõidaks rattaga. 80 kilomeetrit- see pole ju midagi ületamatut? Tegelikult asi nii roosiline vist pole, sest mulle on jäänud mulje, et viidad näitavad siin kaugusi linnapiirini, mitte aga linnasüdamesse, nagu meie oleme harjunud.

Kokkulepitud ajal, kell kümme, istusime meie alles pudrutaldrikute taga, kuid vähem kui poole tunni pärast olime juba kokkusaamiskohas nr 1 (loomaaia lähedal), veel mõnikümmend minutit hiljem kokkusaamiskohas nr 2 Amsteli ääres, kus liitus meiega kuues seltsiline- Felipe Brasiiliast. Esimesed viis väntajad olime meie, eestlanna Siiri oma kavaler Jeffiga ja Jaani Austraaliast. Viimasel neljal nimetatul (v.a. mina) on seljataga ka ühine suusareis Prantsusmaale.

Amsteli ääres selgus tõsiasi, et meie seltskonna rattasõiduvarustuse üldine seisukord oli kehvemast kehvem. Siiri rattal olid permantentselt pidurid peal ja esimene kumm üsna toss, Jaani rattal polnud üldse pidureid ehk tema ees oli väga ohtlik sõita. Jeffi tagumine ratas laperdas korralikult, porilaud käis vinta-vänta ning kumm oli kah tühi ning Felipe ratta kett vajas mutrivõtmega koputamist. Ainult meie kaks olime hädadest priid.

Felipel oli õnneks rattapump, kõik päris ja pooltühjad (neid pole isegi mõtet lugema hakata) kummid pumbati täis ning sõit võis alata. Nii umbes 200 meetri pärast selgus, et Jeffi ratta väliskumm tahab õigest pesast välja hüpata ning lahti läks parandamisaktsioon nr 2, kuid umbes veerandtunni pärast oli ikkagi selge, et selle rattaga kaugele ei sõida. Seejärel algas rattavahetusoperatsioon ehk Jeff sõitis tagasi ühikasse toanaabri ratast laenama ja meie jäime Amsteli äärde päevitama. Umbes tunni aja pärast oli Jeff tagasi ning kompenseeris kõigile toodud jäätistega meie pisikese ootamisvaeva.

 

 

Nüüd algas tõeline Trip to Utrecht. Mingit kaarti meil polnud, kuid Hollandis on kõik rattateed nii hästi viidastatud, et mitte mingit eksimisohtu pole ja isegi kui mõnest teeotsast kogemata kombel mööda sõidad, siis järgmisel ristteel on jälle vajalik viit olemas. Ainuke asi, mille üle natukene võiks nuriseda, et kilomeetreid nad ei armasta märkida ja vahetevahel ei näita viidad kõige otsemat, vaid kõige ohtumat, mugavamat ja ilusamat teed.

Ilm oli lausa lubamatult kena, sest ma olin hommikul end põhjamaalase kombel justkui suusatamiseks riidesse toppinud-teksapüksid (ok- need ei sobi suusatamiseks), õhuke spordifliis ja kerge kilejope, aga kraadiklaas näitas keskpäevaks rohkem kui veerandsadat soojakraadi, mis tähendas seda, et olin sunnitud kõik üleliigsed riided seljast koorima. Mis oli omamoodi vigagi, sest õhtuks olid mu käed valusalt punased. Ühelt poolt muidugi. Õnneks olin märganud vähemalt näole päikeseblokki määrida ning kõige hullemast seetõttu pääsenud.

 

Meie teekond viis läbi lõuna- Amsterdami, kus nägin isegi vilksamisi Amsterdam Arenat- Ajaxi kodustaadioni, hiljem väntasime läbi maaliliste linnakeste, ilusate väikeste külade, mis olid ära mahutanud nii pisikesele territooriumile kui mu vanaema talu karjamaa. Veel nägime lambaid, kitsi, ponisid, hobuseid ja lehmi. Igas laiuses kanaleid- poolest kuni poolesaja meetini. Hästi hooldatud talusid, villasid, mõisasid ja ühte uhket kindlust. Ühes mõisa aias toimuvat pulmapidu, palju lihtsalt laupäeva nautivaid jalgrattureid ja tugevaid treenijaid, lahtiste autodega promeneerijaid ja ratsutajaid. Palju muudki.

Umbes poolel teel lagunes meie grupp kaheks, sest meie Jaaniga olime nakatanud pildistamispisikuga, kes pidid pidevalt ratta seljast maha ronima ning klõpsima. Tanel oli ka meiega, aga teised ei jõudnud meid kuidagi järgi oodata ning tõenäoliselt sõitsime ka erinevat teed pidi, sest selleks ajaks kui hakkasime üksteisest puudust tundma, olime mõlemad 12 km kaugusel Utrechtist. Egas midagi- leppisime kokku, et kohtume Utrechtis.

Kümned külad, millest me läbi sõitsime, olid lõpmatult nunnud. Natuke meenutasid oma miniatuuruses, maapinna nappuses ja kokkusurutud tingimustes Alpi mägikülasid, ainult et siledal maapinnal. Majade hoovid olid pisitillukesed, lilledesse uppuvad ja viimse rohulibleni hooldatud.

Veidi rohkem kui kolme tunni pärast sõidu algust saime Utrechti kindluse torni all kokku- promeneerisime natuke mööda peatänavat, -kanalit, sõime ja jõime ühes kanalivaatega kohvikus kerge eine, jalutasime veel veidike ning seejärel kimasime ratastega rongijaama, sest mitte kellegil polnud tahtmist poolhämaras koju vändata ja minu jaks oli otsakorral.

 

 

Koju jõudsime pool üheksa- väsinud, aga äärmiselt õnnelikena. Saladuskatte all võin öelda, et planeerin juba järgmisi jalgrattamatku. Palju aega meil enam pole, sest kuu lõpus tuleb Sass tagasi ja siis pole mul enam ratast

P.S. Utrechtis tehtud piltide pealt on näha, kuidas hollandlased armastavad välikohvikus istuda justkui teatris- ridade kaupa. Kõige esimesest reast on kõige parem tänavateatrit jälgida, kuid paratamatult pead arvestama ka sellega, et olen ise ka justkui laval.

Holland, kuulus ja kummaline

Leidsin ühe võrdlemisi huvitava blogi: Holland, kuulus ja kummaline, mis tundub hetkel vägagi ajakohane. Küllaga lahedat lugemist ja huvitavaid fakte.

Kuigi ma hakkasin mõtlema, kas on ikka ilus ilma luba küsimata niimoodi teiste blogidele viidata. Mulle endale see küll ei meeldiks. Aga kuna ma leidsin selle blogi avalikult leheküljelt, siis usun, et blogi omanikul pole selle vastu midagi, kui ma tema blogi veidike populariseerin. Või peaksin luba küsima?

Alkmaari juustuturg

Reedel, just nimelt reedel, otsustasime sõita Alkmaari (Amsterdamist põhja suunas) juustuturule. Juustuturg (cheese market) toimub reedeti aprillist oktoobrini ning sel aastal siis juba teist korda.

Hommikul oleks tahtnud küll hirmsasti edasi põõnata, sest kell seitse silmi lahti teha oli meie jaoks ilmselgelt vara. Pooluniselt suutsin õnneks valmis teha nii kohvi kui ka hommikupudru ning poolvägisi see ka endale sisse toppida. Värske õhk tegi olemise palju värskemaks ning ratastega rongijaama kimades tegime mitteametliku rekordi- majast välja astumise hetkest kuni rongijaama sisenemisele kulus vaid 16 minutit. Niimoodi peaaegu kõiki reegleid ja foori oranzikaid tulesid eirates, aga väga hollandlaste mooodi, polegi varem sõitnud. Kõige rohkem kulus aga hoopis aega kolme (või on see siiski nelja) kordses jalgrataste parkimismajas parkimiskoha leidmisele- ehheee nagu Eestis- sõita võid ju kiiresti, aga kogu ajavõidu nullid parkimiskohta otsides.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, aga kuna olime enesele täiesti teadlikult tibatillukesed jänese kõrvad külge kasvatanud, siis mina, tanel mitte, kuni kella üheksani põdesin ja natuke kartsin. Lugu siis selles, et Tanelil on rongisõidu sooduskaart, mis lubab temale ja temaga koos sõitvale 3le sõbrale 40% allahindlust, aga seda alles kella üheksast alates.

Alkmaari jõudsime veidi peale kella üheksat ja kohe võtsime suuna juustuturule, mis küll hakkab ametlikult kell 10, aga kui tahad head kohta, siis tuleb varakult kohal olla. Me jõudsime täpselt s.t. saime viimase esirea koha. Pikk ja viisakas Tanel võttis end teise ritta. Selle pikkade meeste tagareas seismisega tuleb mulle alati meelde üks absoluutselt kontekstiväline seik- käisime sügaval nõukogude ajal, tõenäoliselt jõulude paiku, kirikus. Juba auto parkimine tundus mulle kui lapsele kummaline, sest auto ei pargitud mitte esimesele vabale kohale kiriku läheduses, vaid kuhugile pisikesse pimedasse põiktänavasse. Kirik oli pilgeni rahvast täis, aga ema kusagil pingiotsal meile koha leidis, kuhu ka isa oleks ka ilusti istuma mahtunud, aga ema selgitas “Teie isa on nii pikk, et teised ei näe tema tagant enam hästi ning seepärast seisab ta tagumises reas.” Natuke aega ta seal viimases reas seisiski, aga hiljem “väsisid” tal jalad ära ning suure aja jutlusest polnud teda kirikuski. Ma tõesti ei tea, miks see seik, mille tõelist tähendust ma palju aastaid hiljem alles mõistma hakkasin, mul nii eredalt meeles on. Ja iga kord kui kirikus käin, tuleb jälle meelde. Kusjuures kui ma seda seika oma vanematele meenutan, siis nii ema kui ka isa vaidlevad vastu- sellist asja pole kunagi olnud. Aga oli, raudselt.

Täpselt kell kümme, koos kirikukelladega, ja spetsiaalse kella helistamisega algas juustuturgu imiteeriv tegevus peale, sest tõelise turuga ja kauplemisega seal küll miskit pistmist polnud. Lõbus vaatepilt sellegipoolest. Kõige tähtsamad tegelased turuplatsil tundusid olevat valgetes kitlites auväärses vanuses mehed, kes siis juustukerasid inspekteerisid, suurust, värvi ja maeiteaveel mida uurisid. Ning vahel mõne kera ka tükkideks lõikasid ning eriti tähtsa näoga maitsesid.

Terve turuplats oli neid väga suuri juustukerasid täis. Hallis vormis riietuses mehed ladusid neid juustukerasid eri värvi kanderaamidele. Ikka 8 suurt kera ühe raamile. Siis tulid traditsionaalses valges vormis valdavalt suured ja tursked mehed, ning võtsid need juustukerasid täis kanderaamid ja läksid kalli kandamiga kaalumisele. Kolme erinevat gildi, kuhu kuulus 7 meest, 6 kandjat ning kaalumeister, oli võimalik ära tunda erinevat värvi kaabude järgi- kollane, punane, roheline.

Igal gildil oli oma suur antiikse välimusega kaal, kus siis kõik juustukerad ära kaaluti ning seejärel vankritele laoti ja pilgeni täis vankritega sõideti kuhugile nurga taha. Kõige lõbusam kogu selle etenduse juures oli viis, kuidas neid kanderaame tassiti- need pandi nahast trakside külge ning mitte ei kõnnitud ega joostud, vaid tehti mingeid eriliselt lõbusaid-koomilisi samme, mida ilmestasid naljakad hüüded. Tõenäoliselt jäljendati keskaega.

Pärast käisime piiluma, et kuhu need juustukerad küll viiakse. Nii põnev ju. Mu pettumus oli päris suur kui nägin nurga taga pooleldi juustukerasid täis kastiautot. Liiga proosaline lõpplahendus nii uhke etenduse kohta. Ma oma suures naiivsuses vist lootsin, et kusagil kõrvaltänavas on igal gildil oma pisike juustupoeke…

Veidike väiksemid juustukerasid võis ca 6 euro eest kaasa osta. Me piirdusime ohjeldamtu degusteerimise ning ühe kohe söömiseks mõeldud juustutüki ostmisega (50 eurosenti), aga nagu paljudel sellistel ürituste ikka kombeks, läksid turistid poolsegaseks ja toimus tõeline juustuostmismaania.

Hiljem vaatasime veidike Alkmaaris ringi, aga Hollandi pisilinnad on kõik nii ühte nägu.

Sushi & vein

Tanel tegi kolmapäeval oma viimase eksami sel sessioonil ning tähistasime seda tähtsat päeva sushi ja veiniga. Sushi oli traditsionaalselt hea, kuigi olime nii näljased, et tegime makid kiirkorras valmis ning veel kiiremini need meie suhu kadusid. Püüdsin küll pärast esimese suure nälja kustutamist veidike sushikursusel õpitut meelde tuletada ning häid nippe ka Taneliga jagada, aga kõik võib nüri noa kaela ajada. Sest ka sushimeister ütles, et nuga peab! olema terav. Siinsed on aga väga-väga nürid.

Vein oli ka hää- prantsuse oma. Kuigi tegelikult juuakse jaapani rahvustoidu kõrvale ikka saket, äärmisel juhul valget, aga mitte punast veini.

Kanalikruiis

Käisime ühel reede õhtul sõpradega Amsterdami kanalitel kruiisimas ja üldsegi mitte turistide kombel suure ja kinnise paadiga, vaid täpselt nagu kohalikud. Keskmist sorti plastikust paadiga (kuni 10 inimest), millel pisike päramootor. Kuigi alguses pidi kokkusaamine olema Anne Franki maja juures, siis üsna viimasel pooltunnil selgus, et õigeks ajaks me sinna hästi jõuda ei taha ning Tanel helistas paadimehele ja kutsus ta Heinekeni muuseumi ette. Lugu oli lihtsalt selles, et seal muuseumis sai tasuta õlut juua- no mitte päris tasuta, sest sissepääs oli võrdlemisi krõbe- aga kui juba sees olid, siis sai 3 väikest klaasi õlut enesele sisse valada, mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga kuna naisterahvastel polnud joomise tuju, siis pidin mehed piiratud aja jooksul ka nende õlledega hakkama saada. Aga sellest muuseumist ei tahtnud ma rääkida.

Kruiis oli ise hästi tore, sest linn paistis kanalilt veidike teistsugune kui kanali kaldalt ja eriti mõnusaks tegi asja ilus ilm ning peaaegu igas teises kanalimajas oli pererahvas terrassile (või paadipärasse või paadimaja katusele) päikest ja sooja ilma nautima tulnud.

Kõik on justkui vanad tuttavad- kruiisijad, paadimajade elanikud, kanalitel peesitajad, sest kõik tervitasid ning vahetasid paar lauset omavahel. Selline suhtlemisviis oli nakkav ning üsna varsti lehvitasime praktiliselt kõigile ja hõikasime HI. Kahjuks sellega meie suhtlemine ka piirdus.

Selle tunni aja jooksul nägime palju- peaaegu kõike, mida ma oleksin tahtnud näha. Isegi sadamas, loomaaias (nägime pelikane ja sebrade tagumikke), Amsteli ja IJ jõel kruiisitasime. Ainult punastel laternatel ei käinud, aga ma olen enam kui veendunud, et kaldalt paistab see piirkond palju ägedam. Ja eks seal on juba käidud ka.

Midagi lahedamat reede õhtuks oleks raske välja mõelda ja ma läheks kasvõi homme jälle paadiga sõitma. Paadimees oli ka äärmiselt tore- ei olnud pealetükkiv, aga samas rääkis muhedat juttu ning jagas just piisaval hulgal infot. Näiteks saime teada, et Amsterdami vanalinn on ehitatud Eestist pärit puude vaiadele. Ja mulle tundus, et ta fännas ise veel rohkem seda sõitu kui meie, sest kuigi Tanel talle ka natuke tippi andis, siis lõppkokkuvõttes saime üliodavalt hakama. Nii odavalt saab kallivõitu Hollandis nii suurepärast teenust ainult tõelistelt fännidelt.

Keukenhof garden- maailma kõige ilusam kevadlillede aed

Eelmisel nädalavahetusel käisime Keukenhofis. Nii pikad kevadpühad (lihavõtted) pole küll parim aeg kuhugile väga-väga turistikasse kohta minekuks, aga ega meil valikut ka polnud, sest nii erilisse paika peab lihtsalt minema kui kevadel Hollandisse satud- justnagu Taneli sõbrad, kes munadepühaks meile külla tulid.

Sellest kohast on raske sõnadega rääkida, mõned pildid on ütlevad kindlasti rohkem, aga täit ülevaadet sellest suurejoonelisest ilust, meeletust tööst, metsikust külastajatehordidest, ei ole sellegipoolest võimalik anda. Seda peab ise kogema.

Mina poleks uskunud, et maailmas on nii palju erinevat sorti tulpe, nartsisse ja hüatsinte. Muid lilli oli ka, aga oluliselt vähem. Kõik õied olid justkui eile õide puhkenud, mitte ühtegi närtsinud või longus taime, samuti olid kõik taimed ühepikkused ja sirged. Ühtegi aednikku ka ei näinud- ju siis hoolitsetakse aia eest öötundidel. Ainult ühte tüüpi nägin, kes ükshaaval igale hüatsindile varda toeks torkas.

Paar fakti ka:

• park on 32 ha suur
• igal aastal külastab kevadel 2 kuu jooksul (märtsist maini) ca kolmveerand miljonit turisti.
• aias õitseb 7 miljonit õit.

Meie veetsime seal ca 3,5 h ja läksin sellest tohutust ilust täitsa “segi” ning klõpsisin 200 pilti. Absoluutne rekord minu puhul, sest tavaliselt ma ikka nii valimatult ei tegutse. Aga ma polnud ainuke- kõik fotoaparaadi omanikud tegid nii. Pärast mõtlesime naljatledes, et ei tea mitu klõpsu igas sekundis sellest aiast tehakse. Igatahes on see number väga suur.

Veel väike valik pilte Keukenhofist asub siin: Keukenhof

Pildipank

Mõtlesin küll hirmus kaua, aga lõpuks tegin asja ikkagi ära, ostsin nimelt omale flickr.com pildipangas ruumi juurde- nüüd saan üles laadida nii suuri ja nii palju pilte kui tahan. Ja katalooge saan teha ka nii palju kui hing ihaldab. Ma olin tüdinud sellest, et flickris said ühes kuus üles laadida ainult 100 mega, mis minu hirmsuurte piltide juures, on ilmselgelt liiga vähe. Kui ma selle piirangu veel kuidagimoodi ära kannatasin, siis see, et avalikult näidatakse ainult 200 viimast pilti, viskas küll üle.

Uurisin ka muid variante, näiteks kodumaist nagi.ee, kus mul ka konto ja kus ma Maroko pilte hoiustan, aga sealsed 1000 mega said juba ühe reisiga ammendatud. Siis uurisin veel ja veel, aga mahupiiranguta fotopanka ei õnnestunud leida. Või ei osanud õigesti otsida. Kahjuks. Olgu siis pildid vähemalt ühes kohas koos, sest igale poole kontosid pole ju mõtet teha. Või siis igasuguste erinevate nimedega kontosid, mille nimed ja paroolid aja jooksul nagunii meelest ära lähevad.

Ja nüüd, kus mul on piiramatud võimalused käes, on lootust, et sinna ka pilte tihemini ja rohkem lisanud.