Tabriz

Rongis magamine oli kindlasti edukam kui bussis… kuni kella viieni oli ok, siis läks mölluks. Meie homoseksuaalse välimuse ja käitumisega kupeekaaslasele tulid külla teised samasugused ja nad hakkasid eputama ja kriiskama nagu ahvipärdikud. Ei hakanud neid mingi reaktsiooniga provotseerima, lootes, et ehk väsivad ära… see oli asjatu lootus. Mõni aeg enne Tabrizi jõudmist läksid osad tolad minema, siis jäi väiksemaks ja meie kupeekaaslane ei julgenud üksi lärmata.

Kui Tabrizi jõudsime, oli kell 7 ja kõik kohad olid veel kinni, läksime siis parki istuma. Enne seda tegime veel väikese eine, mis oli nii rasvane, et pärast söömist tuli hangunud rasva keelelt ja hammastelt lahti kakkuda. Kümneks vedasime end Nasseri juurde ja võtsime väikese kohvi. Tegime ka bazaaris väikese tiiru ja ostsime nipet-näpet.

Päeval nägi Nasseri juures istudes jaapanlannat Manamit, kes oli samuti mitu nädalat mööda Iraani ringi reisinud, seda päris üksipäini. Päeval oli meil päris palju aega ja Nasser saatis meid bussiga Elgoli parki. Tee sinna oli pikk ja keeruline, aga saime sellega suuresti tänu kohalike abile hakkama. Park ise tundus suht mõttetu – ei olnud muru, kuhu puhkama heita ja pidime leppima pargipingiga. Tolleks hetkeks olime juba oma reisist nii väsinud, et oleks tahtnud lihtsalt lesida ja puhata.

Õhtul saime Nasseri juures jälle Manamiga kokku ja läksime kõik koos jäätist sööma. Saime tüdrukuga hästi jutule ning saime teada, et lõpetas just Jaapanis ülikooli ja kavatseb tööle minna Malaisiasse, kuna Jaapanis olevat töökoormus tema arust mõttetult suur. Buss pidi Jerevani poole lahkuma kell 10, jõudsime jaama kell 9 ja buss väljus pool 1. Vahepeale jäid siis mõned närvilised hetked.