Busher

Ärkasime oma suurepärases majutusasutuses ja mõtlesin, et käin alustuseks duši all. Olin nimelt eelmisel päeval salaja üle tualetiseina piilunud, et ühe lukustatud ukse taga on ka dušš. Minu soovi peale see uks avada sain aga vastuseks konkreetse “No shower”. Kuna mehed eriti inglise keelt ei osanud ei hakanud seal ennast ja neid närvi ajama.. kui ei saa siis ei saa. Järgmine blokk mis meile pandi oli see, et kui tahtsime linna peale minnes oma kotid jäta hostelisse… ei lubatud sinna jätta. See oli esimene ja siiani ka viimane kord kui selline asi juhtunud on. Suundusime siis kohaliku bussijaama poole ja ühe kohaliku abiga saimegi kotid sinna jätta – mõnus ju kui ei pea seljakotti kogu päev kaasas tassima. 

Esimese asjana jalutasime kohe biitšile, oli see ju mu peamiseks sooviks Pärsia lahes ujumas käia. Võtsime kohvikust kohvi ja võileiva ja läksime randa. Ujusid ainult mehed, hüppasin ka siis sooja ja väga soolasesse vette. Sama tegi ka Eneli, kes hüppas vette täies mundris.  

Pärast jalutasime ringi vanalinnas, mis oli suht varemetes ja väga kitsaste tänavatega, käsime heas söögikohas ja siis siirdusime tagasi biitšikohvikusse. Ühesõnaga veetsime ühe hea ja rahuliku päeva, mida oli väga vaja enne Teherani melusse sukeldumist. Kohvikus tulid meie juurde kaks kohalikku tudengipaarikest ja tegid juttu, rääkisime peamiselt sellest, mismoodi suhtutakse erinevates ühiskondades sellesse, et mees võtab vanema naise. Neil oli nimelt praktiline probleem: 21 aastase noormehe vanemad ei olnud eriti optimistlikud, et nende poeg tahab naiseks 25 aastast neidu. Andsime neile siis enda näitega julgustust, et tegemist ei ole ebanormaalse juhtumiga. Lõpuks vahetasime meiliaadresse ja läksime sõbralikult laiali. 

Päike loojus kuidagi keset taevast, korralikku loojangut me ei näinudki ja läksime tänavale taksot otsima. Mõne minuti pärast astus ligi mangomahla limpsiv härrasmees, kes saades teada, et meil minek lennujaama, lubas meid meelsasti aidata. Enne lennujaama jõudmist käisime ka brittide sõjahaualt läbi, mis oli samuti kohalikuks vaatamisväärsuseks. Terve autosõidu aja üritas mees meid veenda, et me võiks ikkagi paariks päevaks tema juurde minna, saaksime lennupiletid ju ümber vahetada. Tal olevat nimelt Busheris suur ja tühi maja, kus me saaksime peatuda, samuti saaksime külas käia tema perekonnal Shirazis. Nähes, et me vedu ei võta, avaldas ta lootust, et ehk jääme me lennukist maha või lend tühistatakse, et siis me saaksime ikkagi tema juurde minna. Seda aga ei juhtunud ja jalutasime läbi check ini sisse. 

Lennujaamas oli kamp venelasi, kelle aktsendi järgi ära tundsime. Naersime veel, et saame nende omavahelisest jutust aru aga neil pole sellest õrna aimugi. Selle peale pööras üks meie ees istuv turskem venelane end ümber ja küsis, kas me oleme Soomest, et keelekõla tundub kuidagi tuttav. Vestlesime siis mõnda aega ja saime teada, et tegemist on Aleksandriga, kes on pärit Kaliningradist ja on tööl laeval mehhaanikuna.  Samas omandas kutt kõrgharidust ja plaanis minna tööle panka. Tema käest saime ka teada, et Venemaal on maksuametnikel kaasas turvamehed – endised raskekaalu poksijad. Teda aga sellele tööle ei tahetud, sest ta olevat oma poolraskekaaluga sellise töö jaoks liiga väike. Vahetasime ka meiliaadresse juhuks kui ta peaks Eestisse või me Kaliningradi sattuma, et siis saaks ühendust võtta.