Vanadzor

Iraani-Armeenia piiril läks ligi kaks tundi, rohkem muidugi Armeenia piiril, sest Vene piirivalvuritel oli jälle jama meie passidega ja transiitviisadega. Õnneks oli seekord kohal ka üks helgem pea, kes oma rumalamatele kolleegidele seletas transiitviisa olemust ja kolleegide poolt tehtud vigu eelnevatel templite löömisel. Sellest hoolimata läks üsna kaua aega enne kui dabroo saime. Vene piirivalvurid nalja ei mõistnud, kiskusid mu koti üksipulgi lahti, uurisid kondoomipakki, vaatasid, mis läätsekarbis sees on jne jne. Midagi keelatut nad siiski ei leidnud. 

Lahe oli vaadata, kuidas armeenlased Iraanist endale kaupa tassisid – mõni oli üle 10 kotitäie asju kaasa vedanud, mh 3 komplekti arvuteid, suur kott suhkrut, kast tomatikonserve, kümmekond jalgratta sisekummi jne. Buss tegi söögiks ka vahepeatuse ja kohe olid Iraani poistel õlled ees – niipea kui riigist väljas, ununevad sealsed piirangud. 

Jerevani oli pikk sõit, aga nagu sel reisil kombeks, hüppasime kohe järgmise transpordivahendi peale ja sõitsime Vanadzori, et Gruusia piirile lähemale saada ja näha Armeenia elu ka väljaspool Jerevani. Tegemist oli stiilipuhta staliniaegse linnaga, kus oli palju sambaid, kõrged laed jne. Räämas oli see linn siiski ja teedel liikuvad transpordivahendid olid ikka päris ajaloolised eksemplarid – marsadeks olid RAF bussid ja liinibussideks BAZ-id, mis töötasid gaasiga – busside katusel oli 10 gaasiballooni ja nendest jooksis voolik bussiuksest sisse. 

Meie hotell oli väga uhke ja hea. Saime administraatoriprouaga jutule ja rääkisime “vanadest headest aegadest” ja praegusest elust-olust. Küsis, kas me elame praegu paremini kui nemad. Ei tahtnud siis otse öelda, et loomulikult elame paremini ja vastasin midagi diplomaatiliselt. Aga järgnev palkade võrdlus tõi muidugi vahe välja – tema sai palka 30 dollarit kuus.

Tabriz

Rongis magamine oli kindlasti edukam kui bussis… kuni kella viieni oli ok, siis läks mölluks. Meie homoseksuaalse välimuse ja käitumisega kupeekaaslasele tulid külla teised samasugused ja nad hakkasid eputama ja kriiskama nagu ahvipärdikud. Ei hakanud neid mingi reaktsiooniga provotseerima, lootes, et ehk väsivad ära… see oli asjatu lootus. Mõni aeg enne Tabrizi jõudmist läksid osad tolad minema, siis jäi väiksemaks ja meie kupeekaaslane ei julgenud üksi lärmata.

Kui Tabrizi jõudsime, oli kell 7 ja kõik kohad olid veel kinni, läksime siis parki istuma. Enne seda tegime veel väikese eine, mis oli nii rasvane, et pärast söömist tuli hangunud rasva keelelt ja hammastelt lahti kakkuda. Kümneks vedasime end Nasseri juurde ja võtsime väikese kohvi. Tegime ka bazaaris väikese tiiru ja ostsime nipet-näpet.

Päeval nägi Nasseri juures istudes jaapanlannat Manamit, kes oli samuti mitu nädalat mööda Iraani ringi reisinud, seda päris üksipäini. Päeval oli meil päris palju aega ja Nasser saatis meid bussiga Elgoli parki. Tee sinna oli pikk ja keeruline, aga saime sellega suuresti tänu kohalike abile hakkama. Park ise tundus suht mõttetu – ei olnud muru, kuhu puhkama heita ja pidime leppima pargipingiga. Tolleks hetkeks olime juba oma reisist nii väsinud, et oleks tahtnud lihtsalt lesida ja puhata.

Õhtul saime Nasseri juures jälle Manamiga kokku ja läksime kõik koos jäätist sööma. Saime tüdrukuga hästi jutule ning saime teada, et lõpetas just Jaapanis ülikooli ja kavatseb tööle minna Malaisiasse, kuna Jaapanis olevat töökoormus tema arust mõttetult suur. Buss pidi Jerevani poole lahkuma kell 10, jõudsime jaama kell 9 ja buss väljus pool 1. Vahepeale jäid siis mõned närvilised hetked.

Ramsar

Teheranist edasi oli järgmiseks sihtkohaks Chalus ning sinna viivate busside terminali otsisime üpriski kaua, aga nagu ikka kõik laabus ja pärast mõningast seiklemist istusime bussi peal. Meie ees istuv härrasmees kutsus meid söögipausi ajal koos temaga teed jooma. Tegemist oli rakubioloogiaga tegeleva inimesega, ehk siis päris teadusemehega. Jutt läks ka meie sihtkoha Chalusi peale, mis noormehe poolt maha tehti – olevat mõttetu koht. Sinnaminemise asemel võiksime hoopis koos temaga paar peatust enne olevas Tonekabonis maha tulla ja tema kabinetis ööbida, hiljem lubas meile korraldada ka vaatamisväärsustega tutvumise. Kuna kell oli juba kolme kanti ja me ei olnud väga vaimustuses keset ööd endale hotelli otsimisest, siis võtsime pakkumise meeleldi vastu.

Offisi asemel veetsime öö aga hoopis kuti sõbra ühikatoa madratsi peal – korraldati siis selline asi sujuvalt meie jaoks: ) Öö oli üsna nauditav, aga jama oli see, et enne meie magamajäämist hakkas päike juba tõusma ja see ajas kohaliku kuke elevile, kes pidi uue päeva algust väga pikalt ja pidevalt kogu maailmale kuulutama. Hommikul pakuti teed, saia, juustu, pähkleid… Super!

Hommikul läksime taksoga paarikümne kilomeetri kaugusele Kaspia mere ääres olevasse Ramsari, kaasa tuli ka meile öömaja pakkunud sõber vaatamata sellele, et tal samal ajal loengud käisid. Takso maksid resoluutselt kinni võõrustajad, meile ei antud mingit sõnaõigust. Ramsau vaatamisväärsusteks olid šahhi suvila ja Kaspia muuseum ning pikk ja lai allee, mis viis suvilast otse mereni. See olevat olnud Iraani viimase šahhi lemmikelupaik. Niipea kui mereni jõudsime olid mul riided seljast ära ja plaan vette minna, mul soovitati riided selga tagasi panna, sest see ei olevat kõige parem ujumiskoht, pidime hiljem minema õigesse ujujasõbralikku kohta ujuma.

Pärast pöörduseime tagasi Tonekaboni, sõime seal võõrustajate arvel lõunat. Protesteerisin küll selle vastu, kuid jäin restoranipidajale raha ulatamisega liiga hiljaks, võõrustaja jõudis ette ja minu käest ta enam raha vastu ei võtnud. Selline käitumine aga ei paistnud meeldivat härra abikaasale, kes meie seltskonnaga vahepeal liitunud oli – tema ainult mossitas ega elavnenud eriti ka siis kui mees talle diskreetselt suure rahapataka ulatas.

Pärast sööki käisime Kaspia meres ujumas, vesi oli mage ja külmavõitu, pärast seda pandi meid minibussi peale ja saadeti Rashti, mis pidi saama meie vahepeatuseks Masulehi külla – meie ööbimispaika. Bussipeatuses aga öeldi, et Masulehi nii hilisel tunnil ühtegi transporti peale taksode ei lähe. Üks vana võttis kätte ja lõi oma vanale mersu minibussile hääled sisse ja viis meid teise linna otsa, kus tema sõber tegeles väljasõitude korraldamisega meie sihtkohta. See sõber organiseeriski meid mõõduka tasu eest sinna kuhu vaja. Meile autojuhiks antud noor kutt oli päris uljaspea – kihutas pimedas, nii, et kohati tuli minulegi kerge hirm peale. Meid visati hotelli ette, mis pakkus elamiseks üliodavaid “sviite”, kus oli omaette elamine koos köögi, duširuumi, tualeti ja magamistoaga – kindlasti üks paremaid majutuskohti, mida üldse Iraanis nägime. Toas küll voodit ei olnud, küll aga leidus seal hulgaliselt madratseid, tekke ja patju, millest omale toreda pesa meisterdasime.

Busher

Ärkasime oma suurepärases majutusasutuses ja mõtlesin, et käin alustuseks duši all. Olin nimelt eelmisel päeval salaja üle tualetiseina piilunud, et ühe lukustatud ukse taga on ka dušš. Minu soovi peale see uks avada sain aga vastuseks konkreetse “No shower”. Kuna mehed eriti inglise keelt ei osanud ei hakanud seal ennast ja neid närvi ajama.. kui ei saa siis ei saa. Järgmine blokk mis meile pandi oli see, et kui tahtsime linna peale minnes oma kotid jäta hostelisse… ei lubatud sinna jätta. See oli esimene ja siiani ka viimane kord kui selline asi juhtunud on. Suundusime siis kohaliku bussijaama poole ja ühe kohaliku abiga saimegi kotid sinna jätta – mõnus ju kui ei pea seljakotti kogu päev kaasas tassima. 

Esimese asjana jalutasime kohe biitšile, oli see ju mu peamiseks sooviks Pärsia lahes ujumas käia. Võtsime kohvikust kohvi ja võileiva ja läksime randa. Ujusid ainult mehed, hüppasin ka siis sooja ja väga soolasesse vette. Sama tegi ka Eneli, kes hüppas vette täies mundris.  

Pärast jalutasime ringi vanalinnas, mis oli suht varemetes ja väga kitsaste tänavatega, käsime heas söögikohas ja siis siirdusime tagasi biitšikohvikusse. Ühesõnaga veetsime ühe hea ja rahuliku päeva, mida oli väga vaja enne Teherani melusse sukeldumist. Kohvikus tulid meie juurde kaks kohalikku tudengipaarikest ja tegid juttu, rääkisime peamiselt sellest, mismoodi suhtutakse erinevates ühiskondades sellesse, et mees võtab vanema naise. Neil oli nimelt praktiline probleem: 21 aastase noormehe vanemad ei olnud eriti optimistlikud, et nende poeg tahab naiseks 25 aastast neidu. Andsime neile siis enda näitega julgustust, et tegemist ei ole ebanormaalse juhtumiga. Lõpuks vahetasime meiliaadresse ja läksime sõbralikult laiali. 

Päike loojus kuidagi keset taevast, korralikku loojangut me ei näinudki ja läksime tänavale taksot otsima. Mõne minuti pärast astus ligi mangomahla limpsiv härrasmees, kes saades teada, et meil minek lennujaama, lubas meid meelsasti aidata. Enne lennujaama jõudmist käisime ka brittide sõjahaualt läbi, mis oli samuti kohalikuks vaatamisväärsuseks. Terve autosõidu aja üritas mees meid veenda, et me võiks ikkagi paariks päevaks tema juurde minna, saaksime lennupiletid ju ümber vahetada. Tal olevat nimelt Busheris suur ja tühi maja, kus me saaksime peatuda, samuti saaksime külas käia tema perekonnal Shirazis. Nähes, et me vedu ei võta, avaldas ta lootust, et ehk jääme me lennukist maha või lend tühistatakse, et siis me saaksime ikkagi tema juurde minna. Seda aga ei juhtunud ja jalutasime läbi check ini sisse. 

Lennujaamas oli kamp venelasi, kelle aktsendi järgi ära tundsime. Naersime veel, et saame nende omavahelisest jutust aru aga neil pole sellest õrna aimugi. Selle peale pööras üks meie ees istuv turskem venelane end ümber ja küsis, kas me oleme Soomest, et keelekõla tundub kuidagi tuttav. Vestlesime siis mõnda aega ja saime teada, et tegemist on Aleksandriga, kes on pärit Kaliningradist ja on tööl laeval mehhaanikuna.  Samas omandas kutt kõrgharidust ja plaanis minna tööle panka. Tema käest saime ka teada, et Venemaal on maksuametnikel kaasas turvamehed – endised raskekaalu poksijad. Teda aga sellele tööle ei tahetud, sest ta olevat oma poolraskekaaluga sellise töö jaoks liiga väike. Vahetasime ka meiliaadresse juhuks kui ta peaks Eestisse või me Kaliningradi sattuma, et siis saaks ühendust võtta.

Yazd, pulmad

Hommikul korjasime oma kodinad kokku ja istusime kõnniteesillutisele oma tuuri läbiviivat taksot ootama. Mõne aja pärast peatuski meie ees auto ja avatud küljeaknast viipas roolisistuja meie poole. Hakkasin juba oma kotiga sinnapoole jalutama, kuid autos istus vaid üks mees ja meiega kaasa tulema pidanud itaallasi polnud kuskil. Pistsin siis pea ukse vahelt sisse uurimaks, milles küsimus. Rooli taga istus aga hoopis üks võõras mees, kes tutvustas end Ali Reza´na ning küsis, kas me ootame kedagi. Rääkisin siis paari sõnaga meie päevaplaanidest, mispeale Ali tegi pettunud näo ja ütles, et ta teeks meile ise tuuri, aga tal on parajasti muid asju ajada. Küsis veel meie päritoluriigi kohta ja siis mainis nagu muuseas, et tema sister-in-law´l on õhtul pulmad ja oleks väga tore kui me saaksime pidustustest osa võtta. Kirjutas veel kiiresti telefoninumbri, et me helistaksime kui tagasi oleme. Lubasin seda teha ja istusin siis just kohalejõudnud tuuriautosse. 

Esimese asjana tõstatasin igaks juhuks rahaküsimuse, nimelt ei olnud meil eriti riaale ja mõtlesime, et käiks kuskilt pangast läbi, vahetaks juurde. See aga ei olnud kahjuks võimalik, sest tegemist oli reedese päevaga ja teiste  asutuste seas olid suletud ka kõik pangad. Pärast kerget segadust küsis giid, et mis see dollari kurss on, ta võib ise ka vahetada, aga peab enne isa käest küsima, kas neil kodus on piisavalt raha, et meie 50 dollarilist lahti vahetada. Selgus, et raha oli piisavalt ja nii saimegi tuuri eest tasumiseks vajalikke riaale. 

Tuur oli üldiselt huvitav, kohati kiskus aga igavaks, giid ei olnud ka just kõige säravam suhtleja ja keeleoskaja, aga ühe-teise kohta oskas midagi tarka rääkida ka – näiteks Chak-Chak´iga seonduv oli poisil täiesti selge ja ta oskas hästi seletada ka, tema esiisadki samades kohtades käinud ja sama jumalat uskunud. Samas oli vähemalt mul terve selle reisi mõtted juba õhtuste pulmade peal. 

Yazdi jõudsime ligi tund enne esialgselt plaanitud aega, kuid me ei pidanud hakkama oma pulmakutsujat telefoni teel taga ajama, sest ta istus autos meie hotelli ees. Leppisime siis kokku, et kohtume hotelli ees tunni aja pärast, siis sõidame pulma. Ali oligi kokkulepitud ajal hotelli ees, autos istusid ka ta vanemad, kes olid ka vähemalt väliselt suhteliselt positiivselt meelestatud meie osalemise suhtes. 

Kui pulmapaika kohale jõudsime, siis nägin veel ukse vahelt, kuidas neiud kiiresti chador´id pähe tõmbasid – võõras mees ikkagi ukse vahelt sisse passimas. Siiski olid kõik väga sõbralikud ja kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et seal pulmapeol viibimine oleks halb mõte. Pidu algas põhimõtteliselt nii, et pruudi suguvõsa, kes oli varem kohale jõudnud ja meie istusime toa seinte ääres diivanitel ja toolidel ning lasime puuviljadel ja maiustustel hea maitsta. Meile pakuti ikka kõige paremaid kohti auväärseimate perekonnaliikmete kõrvale, mis oli loomulikult väga meelitav. 

Mõne aja möödudes saabusid peole ka peigmehe vanemad ja Ali sosistas vaikselt, et nüüd peame  ära minema – nii juhtuski – mehed läksid ülemisele korrusele ja naised jäid alla. Pruudi vanemad olid nimelt range islamirežiimi järgijad ja nende jaoks ei ole meeste ja naiste koos pidutsemine eriti vastuvõetav. 

Nii kui mehed ülemisel korrusel istet võtsid, läks all suureks lärmiks lahti – muusika keerati kõvaks ja muidu nii vaiksed naised muutusid üsna lärmakaks. Mehed olid soliidsemad – sõime edasi maiustusi, vesteldi. Kui jutt otsa sai, siis pandi käima Türgi taevakanal, kus näidati muusikavideoid poolpaljaste naistega. Nähes, et ka see lüke pidu eriti ei elavda, kogunesid ärksamad pead kööki ja hakkasid seal midagi toimetama. Mõne aja pärast viibati ka minu poole kutsuvalt, et ma ka läheksin ja saaksin nende tegemistest osa. Selgus, et mehed olid pöördunud kõige lollikindlama peo käimatõmbaja – alkoholi – poole. Jällegi hoidusid peigmehe perekonna liikmed sellisest keelatud tegevusest eemale, see aga ei seganud teisi ning ülemise korruse peo kese kanduski vaikselt kööki. Joogiks pakuti kohalikku viinamarjadest aetud puskarit, mis oli ostetud Ali tuttava tulekummardaja käest, moslemitel ei ole ju lubatud selliste asjadega tegeleda. Jooki serveeriti suure plastikpudeli seest, mis meenutas toiduõli pudelit, see aga ei kahandanud joogi väärtust, mis ei jäänud millegipoolest alla sellistele Eestiski kuulsust kogunud viinamarjajookidele nagu Pliska või Slantschev Briag. 

Kui olime alkoholiga ühele poole saanud, siis otsustati, et ilma naisteta ei ole pidu ikka see ja saadeti üks kutt alla maad uurima, et kas võiks ikkagi jõud ühendada. Maakuulaja tuli tagasi positiivsete uudistega ja mehed haarasid seinte äärest toolid, et need alla viia. Ma üritasin ka aidata, aga toolid võeti mult väga resoluutse liigutusega käest ära ja kästi alla minna.  

All hakkas pihta tants ja trall, seekord astusid lavalaudadele mehed. Ka minul oli alkohol natukene piire avardanud, nii, et ma väga palju vastu ei punninudki kui mind tantsupõrandale veeti. Kõlasid kohalikud “klubihitid”, mida kedrati ikka mitu korda edaspidi ja tagurpidi. Kui kell hakkas juba palju saama, siis andsin Ali´le märku, et me tahaks minema hakata, sellepeale vastas ta, et ärgu me muretsegu, ta viskab meid autoga ära, aega on. Aga aega eriti ei olnud, pealegi selgus, et Ali purjus sugulane oli autoga kuskile minema sõitnud, meie kotid pagasiruumis. Õnneks jõudis ta üsna pea tagasi ja me jõudsime suhteliselt täpselt bussi peale. Ali otsis meile veel bussijaamast õige bussi välja ja vaatas, et me ikka ilusasti istuma saaks ja lehvitas siis veel hüvastijätuks. On ikka toredaid inimesi seal Iraanis:) 

Yazd

Õhtul Esfanist lahkudes võtsime järgmisena ette Yazdi. Maha pandi meid täiesti mõttetus kohas kuskil äärelinnas ja meil ei olnud õrna aimugi, kus me ligilähedaseltki paikneda võime. Läksin siis maad uurima ning ühe kohaliku ja ühe abivalmi afgaani abiga saime shared taxiga oma teise valiku hotelli.   

Tuba oli meil seal  üsna ok, paigutusega olid väikesed probleemid – kuidagi kitsas oli ja ka konditsioneer oli päris lärmakas. Aga jäime oma leiuga üsna rahule ja see tunne vaid süvenes kui vahetult pärast meie saabumist koputas uksele keegi vanamees ja ulatas kannutäie vett. Käisime veel söömas – Eneli sõi seene-, mina ajuvõileiba.  

Järgmisel päeval tegime läbi Lonely Planeti Getting Lost in Yazd tuuri. Umbes nii läkski – mitu korda olime tänavatelabürindis üsna nõutud ja kindlad, et olime tulnud õiget teed pidi. Väljas paistis päike lagipähe ja kumus oli nii talumatu, et tänaval võis peale meie näha vaid mõnda üksikut turisti.  

Kui tuur läbi, käisime veel veemuuseumis, kus sattusime jutuotsa peale ühe kohaliku spetsialistiga, kellega saime väga pikalt maailma asju arutada. Hiilgasin siis oma vastõpitud teadmistega Iraani seadusandliku süsteemi ja ajaloo kohta ning vastutasuks saime väga hea ettekujutuse sellest, mida arvab Iraanis ja maailmas valitsevast olukorrast tavaline iraanlane. Eelkõige oli rõhuasetus sellel, et iraanlased tahaksid mingisugust keskteed läänemaailma ja praegu valitseva äärmusislamismi vahel – midagi sarnast nagu on Türgis. Aga usuringkondadel olevat veel vähemalt praegu liiga palju võimu, et sel teoks lasta saada.  

Kohalikus bazaaris sattusime lahedale kiirsöögikohale – menüüs oli küpsetatud süda, maks ja neerud, võtsin siis grillitud südame ega pidanud pettuma… odav oli ka – 3000 riaali.   

Pärast seiklusi tahtsime sõita bussiterminaali ostma bussipileteid oma järgmisesse sihtkohta – Shirazi… et oleks ikka kindel, et saame järgmisel päeval mingi bussi peale. Liinibussi oodates istus meie kõrvale iraanlane, kellega vestluse käigus selgus, et bussipiletite ostmiseks ei tule sõita teise linnaotsa, vaid neid saab ka teisel pool teed asuvast putkast. Pärast piletiostu kutsus vastleitud sõber meid kaasa spordiklubisse kohalikku rahvussporti vaatama. Tegemist oli pahlavaniga (http://www.pahlavani.com/), mis oma ideedelt ja eesmärkidelt meenutab idamaade võitluskunste, välja nägi see esinemine aga selline, et mehed seisid ringis ja tegid kurikatega harjutusi – suurematel meestel olid käes suuremad ja raskemad kurikad, väiksematel väiksemad. Kõrgemal platvormil oli trummimees, kes lõi rütmi ja laulis saateks kaasa. Mehed käisid kordamööda ringi keskel ja näitasid teistele ette, mis harjutus järgmisena ettekandmisele tuleb. Meie auks lauldi üks laulukene seal isegi inglise keeles : )  

Spordisaalis saime kokku itaallaste Claudio ja Prisca´ga, kes olid pärast kolme Afganistanis veedetud aastat koduteel. Tutvusime ja leppisime kiirelt kokku, et läheme järgmisel päeval ühise taksoga Yazdi ümbritsevate külade tuurile. Käisime diili kinnituseks veel söömas ka ja selgus, et tegemist oli üsna toredate, samas mitte üllatamapanevalt temperamentsete inimestega. Meie sõber iraanlane, kellest vahepeal olime lahku läinud ilmus samuti seal restoranis välja. Selgus, et ta käib seal turistidega vesteldes oma inglise keelt praktiseerimas. Kutt rääkis ka laheda loo sellest, kuidas ta oma naisega tuttavaks oli saanud. Lühidalt oli lugu selline, et ta nägi istumas ühte tüdrukut, kes talle meeldima hakkas ja istus tema kõrvale ja oli kohe otsekoheseid küsimusi esitama hakanud edasiste plaanide kohta. Ja elavad koos õnnelikult tänapäevani.  

Igatahes saime itaallastega koostööd tehes omale ühe normaalse zoroastristist giidi, kes pidi järgmisel hommikul meid hotelli eest peale korjama ja viima tutvuma tema esiisade mängumaadega Yazdi ümbruses.

Esfahani teine päev

Hommikul kõige esimese asjana otsime lennukipiletid Bushehr- Teheran- kokku 680 tuhat ehk 68 eurot kahele.

Iran Airi kontorist seiklesime üliedukalt bussidega kõikuvaid torne vaatama (üsna jama oli, sest tornide juurde ei pääsenud) ja sealt edasi ühe suure mäe otsa turnima ning Esfahani panoraami imetlema, mis oli lummav, aga natuke liiga sudune- nagu suurlinnale kohane. Tagasi jälle bussidega (bussipilet on Eesti rahas 35 senti).

Veel käisime Armeenia kvartalit kaemas, aga kuna kaart oli väga ebatäpne, siis sellest suuremat aimu ei saanudki. Koputasime ka 3e kiriku ukse taga, aga kõik väravad jäid meie ees suletuks ning maailma väikseim raamat, mis asub Iraanis ühes Armeenia kirikus, jäi nägemata.

Eriti õnnetud ka polud, sest meil oli ju veel natuke Armeeniat ees.

Sealt kihutasime tulistjalu hotelli ja kuigi peremees arvas, et me pileteid enam ei saa, siis läksime ikkagi terminali, mis siinmail kõik kahjuks linna servas asuvad ja neid on alati rohkem kui üks. Meie rõõmuks oli buss juba ees ning vähem kui 20 minuti pärast olime juba teel.

Õhtul Yazdi saabudes oli juba pime. Meid pandi maha kusagil täiesti suvalises äärelinnas- kaardi pealt totaalselt väljas ning õnneks keegi hea inimene aitas meid takso peale- siin on nii levinud nn shared taksod (sõidavad kindlat marsruuti mööda ja korjavad kõik soovijad peale) ja seetõttu saime odavalt hakkama.

Hotell on mittemidagiütlev ja tülitatakse ka liiga tihti, küll tuuakse kannuga vett, nagu me julgeks seda juua, siis minu retseptsiooni mahaunustatud päikeseprillid- ok, see oli neist äärmiselt kena- ning mis kõige märkimisväärsem- varavara hommikul kolistatid meie ukse taga, anti üle ukse leiba, seejärel tungiti sisse ja nõuti raha.

Järgmiseks hommikuks, enne magamaminekut õppis Tanel selgeks väljandi- tõmba uttu, aga õnneks või õnnetuseks ei läinudki tal seda vaja.

Selles hotellis oli ka esimene kogemus Iraanis kui meilt tipi noriti, järgmine kord küsiti pagasiruumi avamise eest.

Ahjaa- veel ostsime rohelisi ploome, mis siinses tänavakaubanduses on väga populaarsed, aga need olid nii toored, et Tanel maitses vaid ühe ja mina sõin kümmekond (kuigi maitsel polnud viga ja mulle üldiselt maitsevad toored asjad, aga kuna kartsin kõhuvalu, siis loobusin ja poetasin kotikese salaja prügikasti.

Esfahanist jäi meelde veel palju ilusaid parke, helerohelist muru, väärikaid bulvareid, õitsvaid taimi ja imelisi lõhnu, mis kõik oli sinna tehislikult ja üsna vägivaldselt loodud, sest tegelikult asus Esfahani linn keset kõrbe.

Esfahan

Hommikut sõime hotelli hoovis (10 tuhat per nägu), kus kogu reisi jooksul nägin esimest korda naist, kes ei kandnud rätikut (jaapanlanna). Söök oli päris hea: mesi, keedetud muna, juust, ohtralt saia ning tee.

Meie plaan nägi ette teha LP soovitatud ringkäik- ca 7 km, kuid juba esimsel kilomeetril suutsime totaalselt ära eksida (teha umbes 2kmne ring). Põhjuseks oli labürindi taoline kilomeetrite pikkune Bazar, kus sõideti ka mootorratastega, mis oli üsna ebamugav, sest mul õnnestus mitu korda kellegile otsa koperdada või siis jalgu jääda. (kohe näha, et inimtühjast metsast pärit).

Veel leidsime probleemideta üles medrese ja sealt meie suured probleemid algasid- neist ma väga rääkida ei taha, sest suuresti oli selles süüdi minu kehv kaardilugemine. (süüdi jäi muidugi Tanel)

Esimene mošee ei olnud midagi väga erilist, jube suur küll. Keskpäeval algas palvus ja ohh imet, vaid mõniteist meest palvetas, kui sedagi. No üha rohkem tekitab see riik minus imestust. Lisaks saime teada, milleks kasutatakse neid kivikesi, mis igas hotellitoas riidesse mässituna kusagil peidus- palvetamisel pannakse sinna peale pea- mitte ei puudutata peaga maad.

Mošee kõrval oli pisike haisev linnuturg, kus müüdi igasuguseid linde: tuvisid, kanasid, kukkesid, papagoisid, kanaarilinde ning värvilisi tibusid- lausa neoonseid- kes jätsid mulje nagu oleks neid riidevärviga värvitud.

Linna peaväljaku poole jalutades kusagil tänavasopis haaras tugevasti mu käest üks papi ja vedas meid uhkesse majja või õigupoolest oli see kunagi tõeliselt uhke olnud, suur roheline dzungli moodi siseaed koos hooldamata basseiniga, vitraazidega ehitud ülisuured aknad ning peeglitükkidega kaunistatud suured säravad saalid. Palju pilte, hammam ja lugematul hulgal erinevaid tube. Kõigest sellest kunagisest ilust käis üle tolm ja mustuse lõhn- kunagi oli see olnud väga suurejooneline ja ilus maja.

Seal hoovis näidati mulle rohelist kreeka pähklit ja lahkudes noris papi raha (5000) ning püüdis mind suule musitada, mis oli temast väga nõme.

Pärast ekslesime jälle bazaris (orienteerumine on seal lootusetu üritus), imetlesime ilusaid vaipasid ning ehteid- tahame juba ammu endale sõrmuseid osta, aga pole veel sobivaid leidnud. Keegi rääkis, et siinsed vaibakaupmehed on nii rikkad mehed, et peavad päevas vaid mõni tund töötama s.t. poed on avatud vaid loetud tundide jooksul.

Imami väljakut (linna keskväljak) imetlesime kõigepealt teemajakesest, mis asus kohe turu peasissekäigu kõrval teisel korrusel.

Väljakul ringkäiku alustades püüdis kõigepealt meid kinni üks tüüp, kes lubas näidata erinevaid workshope- lõngade värvimist, vaipade pesemist, kuivatamist jms, kuid tegelikult  nägime vaid siestat pidavaid tüüpe, põrandale naelutatud vaipu ja bazari katusel kuivavaid vaipu. Pärsia vaipu olevat 2 tüüpi: silk ja nomaadide tehtud. Esimene on rohkem masstoodang- nende vaipade väärtus ajas langeb, nomaadide poolt käisitsi valmistatud vaibad, millest mõni eriti särav eksemplar olevat lausa 80 aastat vana, muutuvad ajas ainult ilusamaks ja väärtuslikumaks. Kuid 130a vanad vaibad nägid välja küll juba üsna kulunud. Ca1 x 2 m suurust vaipa valmistatakse 6 kuud.

Tüüp tahtis meile ka ühtteist maha müüa, aga kahjuks polnud seal mitte ühtegi meeldivat ja ega me poleks vaipa ostma hakanud ka.

Edasi läks päevake juba libedamalt kui välja arvata mõned korrad kui meiega veidi inglise keelt praktiseerida püüti ja muuseas jälle oma poodi külastama kutsuti. No niisama- joome teed, ajame juttu ja ei mingit ostusurvet. Lühikese aja jooksul saime 4 visiitkaarti.

Üks asi on Iraanis jube meeldiv- kui tavahinnad on LPs märgitust ca paarkümmend protsenti tõusnud, sest raamat kirjutati 2003, ilmus 2004 ja praegu on 2006, siis kõigi vaatamisväärsuste hinnad on oluliselt langenud s.t. kohalikele ja turistidele mõeldud hinnad on ühtlustatud. Seega pole enam kalleid vaatamisväärsusi- mõneski kohas oleksime muidu päris palju maksnud.

Imami väljaku ilu ja uhkus- Imami mošee oli ülivinge- ilus oma siniste kaunistustega. Kahjuks oli päikesevarjuks kogu keskplatsile ajutine katus peale tõmmatud ning seetõttu ilusate piltide tegemine üsna lootusetu ettevõtmine. Ühes kohas pidi kõrvale kuuldavalt 12x kajama ning mõõdetud oli 49x. Kuigi mina sain aru vaid lihtsalt hästi lahedast kajast, mis tekkivat seetõttu, et lae ja katuse vahel on tühimik.

Pärast jalutasime bazaril, mis ümbritseb väljakut, sõime sandwiche ja jõime teed ühe iraanlase vaibapoes (tule ajame juttu, joome teed ja ei mingi ostusurvet (no pressure)). Päris huvitav mees oli- abielus hollandlannaga, pool aastat elas hollandis, teise poole Esfahanist ning müüs vaipu. Tema poekese ees oli ka hollandlaste vana jalgratas.

Pärastpoole püüdsime leida kaardilt veel kahte paleed, aga olime selleks ajaks nii väsinud, eriti mina, et ei viitsinud ülemäära pingutada ka. Võtsime takso ja sõitsime jõe äärde, kus oli palju ajaloolisi sildu- me vaatasime ära 9 tk, rohkem ei jõudnud.

Pärast keskpäevase palavuse taandumist ja enne päikeseloojangut kogunes tuhandeid inimesi- perekondi, sõpruskondi jõe äärde promeneerima, jalutama, piknikku pidama, niisama suhtlema ja teemajakestesse popsutama. Rahvast oli tõesti palju ning see kõik kihises nagu mesilastaru.

Õhtul istusime hotellis ja kirjutasime reisipäevikut- enne veel käisime üle pika aja netis pilte kõrvetama.

Hindadest ka: pesupesemise teenus- 20 tuhat 2 kg

Kashan, Abyane

Jõudsime pärast terve öö kestnud bussisõitu Tabrizist Teherani (10 tundi (y)) ning tahtsime kohe edasi kiirustada Qomi ning õhtuks jõuda hoopistükis Kashani – pingeline graafik seega. Bussijaamas selgus, et sealsest terminalist ei välju busse meie järgmisesse sihtkohta Qomi, seda kinnitasid ka mitmed taksojuhid, kes lubasid meid lahkesti õigesse terminali viia. Igaks juhuks astusime siiski terminali sisse, et uurida, mis värk on. Kohe pärast sisenemist hüppas meie juurde üks pagunitega sell, kes juhatas meid kassa juurde ja pilet Qomi oligi käes!

Reis oli küllaltki lühike, aga see-eest toitev, nimelt võttis meid enda hoole alla üks naiste seltskond, kes kostitas meid juustusaia, tee, õunte ja kurkidega… magustoiduks pakuti veel kartulikrõpsugi. Lisaks andis bussifirma kõikidele reisijatele pakikese, milles oli keeks, küpsised, kommid ja mahl. Lõpuks oli kõht ikka väga täis : )

Qomis ainult paar vaatamisväärsust oligi – valisime selle sihtpunktiks eelkõige sellepärast, et tegemist on islamirevolutsiooni hälliga, just siit said alguse sündmused, mis päädisid 1979. aasta revolutsiooniga. Keset linna oli uskumatult suur mošee, kuhu kahjuks uskmatuid sisse ei lastud. Löntsisime siis ümber maja ringi lootuses, et keegi kirikuisa meid aitab – nimelt kirjutas LP, et olevat selline võimalus, et koos kellegi kirikutegelasega saavad ka meiesugused sisse. Seda aga kahjuks ei juhtunud ja nii võtsime suuna Kashani poole.

Peatusime Golestan Guesthouse´is, kus duši all käimiseks pidi ohverdama dollari : S. Kashani peamiseks turistimagnetiks on traditsioonilised majad. Ja üks eriline asi, millele LP tähelepanu juhtis – majade ustel oli kaks koputit, üks naiste, teine meeste jaoks. Vajalik olevat selline asi selleks, et pererahvas teaks arvestada külalise sooga ust avama minnes. Ühte suurematest majadest külastades astus meie juurde kohustava diktsiooniga kutt, kes esitles end giidina. Tegime maja peal väikese tuuri ja ajasime ka niisama juttu. Rääkisime ka sellest, et võiks külastada lähedalasuvat traditsioonilist Abyane küla. Poiss elavnes selle jutu peale ja viipas justkui maa alt kerkinud mehele, kes esitas end turismiministeeriumi (või –ameti) esindajana, kes just sinna tuure teeb. Natukene kahtlane see asi tundus, aga kuna hind oli üsna soodne, siis läksime kohalikku teemajja täpsemalt sel teemal vestlema.

Kuskilt pimeda kangi alt hüppas aga välja vanamees, kes pärast lühikest sõnavahetust ütles, et ta võib meile ise tuuri Abyane´sse teha… odavamalt. Tema sõnadele lisas kaalu ka see, et ta näitas LP-s kätte koha, kus temale kui usaldusväärsele tuuride korraldajale oli viidatud. Selline sündmuste käik ei meeldinud aga meie senistele saatjatele, kes hakkasid vanameest mustama ning üritasid teda isegi toore jõuga konkurentsist kõrvaldada. See aga ei kõigutanud vanameest ega ka meid ning istusime kõik koos auto peale, millega ta meid hotelli ära viskas. Hommikul pidi meile ka ukse ette järele tulema… päris hea diil : )

Varahommikul käisime veel traditsioonilisi maju vaatamas – oli ju vaja neid koputeid pildistada : P Veetsime aega teemajas ja käisime ka selle katusel mõnusalt aega veetmas linnavaadet nautides. Kella kaheteistkümneks olime aga hotelli ees ja seal oli ka meie reisijuht. Autos veeres jutt igasugustel huvitavatel teemadel… eriti pakkus vanale huvi alkoholi tarbimine ja peod… et kuidas need ikka välja näevad… rääkisime talle siis, kuidas asjad on. Vanamees laulis pidevalt mingeid laule ja palus, et me laulaksime mingeid eestikeelseid laule. Vastasime nagu ühest suust, et ei ole erilised laulumehed. Pika veenmise peale esitasin siis lihtsa ja lööva õllepruulija laulu, mis vanal kohe südame soojaks tegi. Möödusime ka Iraani tuumarajatistest, mis olid ümbritsetud kümnetest taeva poole vaatavatest suurtükitorudest… juhuks kui “keegi” peaks õhurünnaku korraldama.

Kümmekond kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist jäi auto seisma ega liikunud paigast ka pärast mõningat putitamist. Arutasime siis Eneliga omavahel kui vana see Paykani ront võib olla… 20 või 30 aastat. Vana aga vastas küsimuse peale, et tegu 2 aastat vana autoga, mis küll ei tohiks selliseid asju teha. Pärast mõnda aega nõutult vahtimist tegi vana ettepaneku, et saadab meid järgmise mööduva autoga Abyane´sse ja tuleb ise järele kui auto korda saab. Arutasime juba seda, et kas julgeme oma kotte jätta sisuliselt võhivõõra mehe kätte, aga õnneks ei pidanud selle üle otsustama, sest auto hakkas pärast mõningat jahtumist jälle tööle.

Kohale jõudes tegime väikese tiiru külas – majad ja tänavad olid lahedad, samas midagi väga põrutavat ei olnud. Pärast ringkäiku istusime maha einetama ja kohe hakkas meie ümber tiirlema kamp koolitüdrukuid, kes olid ekskursioonil. Kindlasti pakkusime meie oma kohalolekuga palju rohkem huvi kui ümberkaudsed majad või inimesed. Piltide tegemiseks veeti meid ühe suure puu alla seisma, et ikka ilus pilt tuleks. Samas ei tahtnud nad, et me neid pildistaksime… nagu sealmaal kombeks.

Edasi sõitsime Natanz´i kust pidime läbisõitva Esfahani bussi peale saama. Buss aga ei tulnud ega tulnud ning vana ütles, et tal on aeg minema hakata, ei saagi meid bussi peale panna. Enne lahkumist palus kohalikul politseinikul vaadata, et me ikka ilusasti bussi peale saaks. Vahepeal oli õhus ka võimalus, et me saame politseiautoga oma sihtkohta, aga see variant jäi keelebarjääri ja möödarääkimiste tõttu ära. Lõpuks saime bussi peale ja maabusime Esfahani bussijaama, mis asub kesklinnast üsna kaugel. Vaatamata taksojuhtide keelitustele otsustasime, et läheme linna hoopis liinibussiga, peatus oli sealsamas. Kohalike abiga see plaan õnnestuski ning panime kotid maha populaarses Amir Kabir´i hostelis. Üle hulga aja saime kasutada internetti ja mina sain ka liha süüa.. see tegi tuju kohe paremaks : )

Iraani naistest

Tänavapildis kannavad iraani naised chadore. Kui alguses jäi mulle mulje, et kantaksegi AINULT chadore, siis hiljem panin tähele, et nii hull see asi õnneks pole. Tavalisemaid riideid kantakse ka, eriti Teheranis.

Chador tähendab tõlkes telki, mis on üsna tabav, sest tänavapildis liiguvadki ringi mustad telgid. Chador on põhimõtteliselt ümarate servadega suuremat sorti süsimust voodilina, mida tuleb kanda niiviisi, et välja võivad paista vaid nägu, käelabad ja jalanõud. Ühtegi kinnitust, aasa, nööpi riidehilbul pole ja vahepeal (näiteks ostude eest tasumisel või kui laps on käekõrval) on kõige mõistlikum riideotsi hammaste vahel hoida. Muidu hoitakse lõua alt kahe käega kinni.

Chadori kaitsva varju alt paistavad vahel harva välja maitsekalt jumestatud näod, lühikese hetke jooksul võib näha moodsaid läänelike riideid. Eriliselt suurt rõhku pannakse jalanõudele, sest need on ju ainukesed asjad, mis välja paistavad ja millega end ehtida saab.

Rätik on absoluutselt kohustulik. Ka välismaalastele. Tänavatel liigub ringi erariietes kombluspolitsei ja vahelejäämise korral välismaalased saadetakse maalt välja, kohalikud naised saavad karistuseks avaliku ihunuhtluse. Kui alguses kandsin rätikut väga korralikult- püüdsin sinna alla peita kõik kiharad, siis iga päevaga olen üha vabameelsemaks muutunud ja rätik vajub allapoole ja lõdvemaks.

Tänavapildis on näha, et naistele need chadorid kohe üldse ei meeldi. Põhjust on ka lihtne- 80% elanikkonnast pole üldse usklikud, aga neil on usklik valitsus, kes nõuab üliranget koraani jälgimist. Ja chadoride kandmist.

Kõige rohkem häiriski kogu reisi jooksul see inetu tänavapilt- need koledad chadorid. Rätiku kandmise nõudest saan ma väga hästi aru ja kohaliku tava järgimine on iseenesestmõistetav.