See on meie viimane India reisikiri, mis on küll juba kodumaal kirjutatud. Loodetavasti suutsime Teis natukenegi huvi India vastu tekitada ja kui on
tahtmist, siis võite juba lähitulevikus kõike seda sama kogeda, sest 2 nädala pärast on järjekordne tähtaeg kandideerimaks India valitsuse stipendiumile. (www.archimedes.ee/stipp)
Eelviimasel Indias viibimise päeval korraldati stipendiaatidele uhke vastuvõtt. Nii luksuslik, et seda pole mõtet isegi kirjeldama hakata. Koolist anti tähtsündmuseks vaba päev, mille sisustamise peamiselt shoppamisega. Õhtuks olime aga nii väsind, et oleks kasvõi koheselt viie tärni hotelli mõnel pehmel diivanil magama keeranud. Lisaks kimbutas Tanelit väike külmetushaigus (Tanel: 38,6 palavik ja kurk selline, et ei saanud korralikult süüa) ning seega eestlased ei esinenud viimasel peol väga
energiliselt. Selle eest saime paar korda heatahtlikult pragada, sest tundub, et varasemad eestlastest osalejad on kohalikele väga hea mulje jätnud.
(Tanel: Pärast selliseid tähelepanujuhtimisi ei jäänud meilgi muud üle kui tantsupõrandat vallutama minna ja tuleb tunnistada, et arvestades asjaolusid tuli meil see päris hästi välja).
Kohale oli tulnud rohkelt tähtsaid tegelasi, kelle tiitlid ja ametinimetused olid nii pikad, et meelde küll ei jäänud mitte ühtegi. Peeti igavalt pikki ja sisutühje kõnesid, hiljem anti osalejatele tunnistused (riikide kaupa ja lõppude- lõppuks said teada ka kõigi
osalejate koduriigid) ja kohaliku välisministeeriumi kõrge ametnik ütles meile paberilipakaid üle andes (kuigi lootsin saada indialikult kireva tunnistuse, aga võta näpust), et neil on ülimalt hea meel eestlasi tervitada ja eestlaste hulgas on kursus sel sügisel nii populaarseks muutunud, et talle helistati paar päeva tagasi Helsingi saatkonnast ning paluti eestlastele kohti juurde 
)
(Ei tea, kas me oleme oma reisikirjadega populaarsuse tõusule väikese panuse andnud?)
(Tanel: Lõppkokkuvõttes läks meil kursuse korraldajatega ikkagi hästi – kui vahepeal jäi mulje, et oleme oma pidevate linnast väljaskäikude ja muude probleemidega vindi üle keeranud, siis lõpuks selgus, et nii hull ikka asi pole. Arvatavasti olid inimesed
lihtsalt õnnelikud selle üle, et me olime kogu nendest seiklustest terve nahaga välja tulnud ega neile mingeid suuremaid probleeme tekitanud. See, et me lõppudelõpuks hindudega ikkagi sõpradena lahku läksime, tulenes suures osas arvatavasti ka sellest,
et me Eneliga kumbki ei ole suu peale kukkunud ja oskame oma tegudele ka mingeid adekvaatseid põhjendusi tuua või siis jutu valusatelt teemadelt oskuslikult
mujale suunata:))
Viimased ehedad India elamused saime lennujaamas kui kolme inimese check in´i tehti tund aega. Kujutate pilti- tund aega. Igatahes kadus meie tagant mingil hetkel järjekord- meie taga seisev proua küsis päris mitu korda, et mis lahti, aga me ei saanud sellest isegi aru. Esmalt ehmatas Delhi lennujaama töötaja ära meie passe nähes ja kadus heaks mitmeks hetkes taharuumidesse. Tõenäoliselt käis tagaruumis maakaarti uurimas. Tagasi saabudes jätkas sõnagi lausumata tööd ja kuni avastas, et meie pagasi kaal ei mahu lubatud piiridesse. Kui talle naeratades esitasime oma
lisapagasi kupongid, siis kadus jälle- seekord päris pikaks ajaks. Pärast konsulteerimist ühe ja teisega ning lühikest aega arvutiekraani vahtides otsustas, et
kuponge pole ikkagi vaja. Printimismasinast hüppasid välja pardakaardid ja sildid, mis pagasile kleebitakse. Tundus, et kõik ongi viimaks korraks, aga võta näpust. Pagasisildid lendasid prugikasti ja uuesti kadus ta pikkadeks hetkedeks meie vaateväljast. Tagasi tulles printis välja uued lipakad, kuid selleks hetkeks olime kehvast teenindusest nii üllatunud, et tundus hädavajalik asju üle kontrollida (mida ma tavaliselt ei tee) ja avastasime, et meie pagas saadetakse ainult Helsingisse. Küsimuse peale, et miks nii saime vastuseks, et lihtsalt pole võimalik. Minu kõvahäälse protesteerimise peale ütles, et kuna see on Teie domestic lend, siis peame pagasi välja võtma ja uuesti checki in´i tegema. Hakkasime naerma ja isegi muidu äärmiselt tasakaalukas Tanel ütles paar kõvemat sõna. Meie hindude moodi käitumise peale ehmatas tegelane jälle ära ja kadus kitule. Jaamaülemal sai vist villand ja tuli tegi kõik vajalikud toimingud ära. Paari minutiga nagu tavaliselt kombeks.
Kõik oligi justkui hästi, aga pagasikontrollis avastasime, et meil pole pardakaarte- tegelane lihtsalt oli unustanud need meile anda. Kui tagasi jooksin, siis ta alles trükkis mingeid numbreid arvutisse. Veel viis minutit ootamist. Appikene.
Pärast rohkem kui 30 h tunnist reisi (tagasi lendasime Delhi- Mumbay- London- Helsinki- Tallinn) jõudsime õnnelikult koju. Ja seekord ei läinud isegi pagas
kaduma. (Tanel: Tagasitee oli väga imelik, ei jõudnud kohale, et India on selleks korraks läbi, karm ärkamine tuli Heathrow lennujaamas lennuki pealt maha
astudes – külm oli. Kuigi väljas võis olla 15 kraadi sooja, tundus see nii külmana, et ei saanud üldse olla. Poolteist kuud neljakümnekraadises kliimas viibides oli ikkagi oma jälje jätnud – nii füüsisele kui psüühikasse)
Pühapäeva hommikul jalutasin lühidalt kodukvartalis. See veerandtunnine jalutuskäik oli nii imelik- tühjad tänavad, rahu, vaikus ning mitte ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Tänavad olid puhtad ja ei ühtegi tossavat transpordivahendit, lehma, kaamlit ega elevanti. Indias ei juhtunud seda mitte kunagi, et silmapiiril poleks kümneid, kui mitte sadu või tuhandeid inimesi.
(Tanel: Mul sama lugu. Sellist tühjust, nagu Tallinna tänavatel, ei olnud juba ammu näinud. Indias liikus isegi kõrbes rohkem rahvast kui pühapäeval Tallinna tänavatel. Ja liiklus oli täiesti olematu ja keegi ei lasknud signaali ja need vähesed inimesed, kes tänaval olid ei pühendanud mulle ainsatki pilku. See kõik oli kuidagi harjumatu ja mõnes mõttes ka kurb… kes siis tahaks staariseisusest nii lihtsalt loobuda. Tundsin
end nagu tõsieluseriaali tegelaskuju, kelle kuulsus saab otsa ühes seriaali lõppemisega.)
Imelise India reis on selleks korraks läbi. Loodetavasti ei jää see minu viimaseks India
kogemuseks, sest India on tõepoolest suur- ise nad kutsuvad oma riiki lausa kontinendiks- India erinäolisus annab küll kontinendi mõõdu välja ja selles mõnes mõttes on neid õiguski.
Aga enne tahaksin Usbekistanis ära käia. Meie kuldse naeratusega sõber suutis oma kodumaa vastu suure huvi tekitada. Odav, turvaline, rikkaliku ajaloo ja äärmiselt külalislahke maa- mida kinnitas ka mu vanaema, kelle usbeki kogemus jääb rohkem kui kolmekümne aasta taha.
(Tanel: Tjah, Usbekistani võiks küll minna. Kuldhammastega mees rääkis oma kodumaast selliseid lugusid, et tekkis kiusatus vaatama minna, kas asjad ongi nii, nagu ta entusiastlikult meile rääkis.. olen selles osas natukene skeptiline. Aga ka mul on selline tunne, et viimaseks India reisiks see vastlõppenud, unenägu meenutav retk ei jäänud… Miski kisub sinnapoole tagasi)
