Tai vol 2

Meie reisiblogi on olnud juba aastaid varjusurmas. Nüüd tunnen, et mõneks nädalaks võiks selle siiski üles äratada, sest nii ütlematult armas on vanu reise meenutada. Kõige lahedamad on igasugu detailid- emotsioone üldjuhul mäletan, aga just need pisikesed armsad hetked. Isegi unustasin end päris pikaks ajaks kunagistesse reisidesse unelema.  Aga nüüd siis mõned hetked meie Tai reisist, alustades algusest ehk siiajõudmisest.

• Meie lapsed on super mõnusad reisikaaslased. Seda ma teadsin juba muidugi varem ka, aga jälle sain kinnitust. Ajaloo ilu huvides pean muidugi ütlema, et neid hetki FRA-SIN lennul oli rohkem kui üks kui ma lubasin endale, et ealeski ei lähe ma kontinentidevahelisele lennule kolmveerandkahesega, kellel pole oma istekohta. Meie tuliuus kahekorruseline AIRBUS oli viimse toolini välja müüdud ja niimoodi meil ei õnnestunud neljandat istet hõivata, mida me nii väga lootsime. Loodame, et tagasilennul see õnnestub.
• Kui ajavahe meid Singapuris kell pool kolm öösel üles ajas, siis olin päris õnnelik, et meie hotell oli kohalikus lõbukvartalis, sest vaatemängu jätkus hommikul kella seitsmeni.
• Kui me 20 minutit enne laeva väljumist Tallinnas sadamasse jõudsime, siis jõudsin isegi mõelda, et seekord me ei olegi viimasel minutil reisijad. Valisin veel omale südamerahus ajakirju kaasa kui kuulsin valjuhääldist “Laevale minek on lõppenud.” Appi kui kiire meil hakkas. Õnneks on tänu kaksikute kärule ning ratastega kohvrile meie liikumiskiirus muljetavaldav. Olime viimased, kes laevale pääsesid.
• Laeva mängutoas olid meie lapsed päris hädas, sest koduste lastena ei osanud nad neid mänge, mida teised lapsed harrastasid. Aga eks kunagi õpetab lasteaed ka neid enda eest natuke rohkem seisma. Aga nüüd seisime kordamööda turvameestena keset mängutuba, sest see oli päris jube, mis seal toimus. Samas võiks ikkagi vähemalt mõned vanemad sõnadega rääkimisele rõhku panna. Mitte kätega.
• Sadamast seiklesime lennujaama bussidega, sest aega oli meil laialt käes. Tasuta.
• Lühilend oli OK, pikemal lennul oli ka katastroofilisi hetki, mil mu vaim juba peaaegu murdus, aga õnneks ainult hetki. Ja enamjaolt olid need hetked tingitud minu natuke valest planeerimisest. /ma poleks tohtinud organiseerida sellist reisi lastele, kus pikale lennusõidule eelneb päev täis seiklusi, erinevaid mängutubasid, mitmetunnine lennureis jne, sest üleväsinud last on väga raske magama panna/
• Singapur jättis väga sümpaatse mulje, kuigi ma suurlinnu üldjuhul ei armasta. Tagasiteel tutvume sealse oluga ka natuke põhjalikumalt.
• Ma ei liialda kui ütlen, et Singapuri lendas koos meiega vähemalt 30 eestlast. Ja Phuketi lennul oli 4 poissmeest. Esimesed turistid, keda me Phuketi hotellis nägime oli eesti perekond pisikese lapsega ja järgmine hommik söögilauas kohtasime veel üht soome-eesti segaperekonda, kes alaliselt elab Pattayal.
• Õnneks on meie lapsed sellest east väljas kui iga kohalik neid näppima tuleb, aga oma heledate lokkis juustega tekitavad nad küllaga elevust. Ja hoolimata ca 20 cm kasvuvahest peetakse neid kaksikuteks!!
• Ma olen muutund nahaalsemaks kui kunagi varem. Otsin üles vippidele mõeldud registreerimislauad, passi- ja turvakontrollis sean sammud kõige lühema järjekorraga vahesse ehk lennumeeskondadele mõeldud jne. Ja mitte keegi ei vaata meie peale viltu.
• Kõige suuremad probleemid tekivad tihtilugu kõige pisematest asjadest. Näiteks seetõttu, et oma kaisulelu ei olda nõus valgustusmasinast läbisõiduks loovutama, ei taheta hetkekski oma tõllast välja tulla, et onu saaks  käru kontrollida jne.

Lühikokkuvõte marsruudist Tallinn-Phuket, pikema vahepeatusega Singapuris:

• ajakulu ei suuda ma ajavahe tõttu arvutada. (ca 45 tundi?)
• 1x laevaga
• 2x bussiga
• 3x lennukiga
• 1x rongiga
• 1x taksoga
• 1x minibussiga
• 1x veoautokastis

Kuidas vallutada Pariis vol 3

Hommikul naudime juba tavapärast rutiini ühes armsas Pariisi välikohvikus mõnusalt kange kohvi ja sarvesaiadega, kus peidus killuke tumedat šokolaadi.

Meie Pariisi reisi kolmanda ja viimase päeva otsustame pühendada Versaille´le. Kohale jõudes seisab Tanel pikas pileti- ja mina tualetisabas, aga absoluutselt viimasel hetkel otsustab ta, et me ei lähe üldse lossiga tutvuma, vaid keskendume ainult aedadele. Tagant järgi targana olen absoluutselt kindel- see oli ainuõige otsus.

Kõigepealt jalutasime Versaille´i aias ja pärast Marie Antoinette´i suures ja väikeses aias.

Juba lahkudes leiame Versaille´i palee väravas leiame lahedad tüübid, kes on küll maailmas absoluutselt iga vaatamisväärsuse esise väljaku hõivanud. Rongijaama läheduses haarame McDonalsist kõige väiksemad hamburgerid nälja kustutamiseks, kuid korralikult otsustame ikkagi süüa linnas. Rongiga sõidame jälle Ladina Kvartalini välja, kus leiame leiame toreda kreeklaste taverni, kus toiduports on nii suur, et võtab ägisema.

Pärast jalutame mööda Seine kallast. Alguses üleval tasandil ja pärast veepiirile lähedamal. Lehvitame möödasõitvatele paatidele ja mõtleme sarnaseid mõtteid- järgmine kord võib ka paadiga sõita- seekord lihtsalt ei tundunud see piisavalt nauditav mõte, sest olime ju tulnud ikkagi kanalite linnast Amsterdamist. Paar silda pärast Orsay muuseumi läheme jälle Champs Elyseele jalutame ning kõnnime kuni Triumfikaareni välja.

Meie enda jaoks paljutähenduslikult lõpetame oma reisi just Triumfikaare juures, misjärel istume metroosse ja sõidame hotelli, haarame sealt kotid, sööme ühes kohvikus kiire eine ja sõidame metrooga kõige viimasesse jaama.

Veidike suurem pildikogu meie Pariisi reisist on siin.

kuidas vallutada Pariis vol 2.

Pole õhkõrna lootustki, et ka teisel hommikul võiks kell kuus Pariisi tuuriga alustada. Uni tuleb südamerahus täis magada, sest eelmine öö on olnud ikkagi poolik ja eelmisel päeval on Pariisis terve päev ainult jalgsi ringi kõmbitud.

Montmartre mäe otsast alla kõmpida on lausa lust. Valime selleks Amsterdami tänava, mille äärest leiame ka meie kriteeriumitele vastava armsa kohviku, mis teeb meile ühe ootamatu ja ebameeldiva üllatuse, kuigi pisikeses, sest kohvi serveeritakse pabertopsist. Natuke saame seigelda, kuid Champs Elyseelt jätkame sealt samast, kus eelmisel päeval pooleli jäi.

Concorde´i väljaku juures kuuleme eesti keelt, mispeale meie otsustame välismaalasi mängida, sest tegemist on mitte eriti sümpaatsete koolilastega, kes räägivad nii kõvasti kui torust tuleb. Päike on nii kõrgel ja kõrvetab tuliselt, kuid Jardin De Tuileries vari mõjub igati värskendavalt. Louvre ees näeme ka esimest või siis teist triumfikaart.

Tanelile meenub eelmise päeva võrdlemisi pikaajaline kogemus piletisabas tund aega lõõmava päikese käes ning ta tahab minna otsima üht teist, mitte nii populaarset sissepääsu, aga mina ajan oma jonni- ma tahan just, sellest uhkest klaaspüramiidist siseneda.

Louvre on uhke, vaatame ära kõik kohustuslikud kunstiteosed ja rohkemgi veel, kuid pärast kolme tundi on meil kunstist rohkem kui siiber, kuid sellegipoolest võtame sunna Pompidou keskuse poole. Chatelet´e linnaosas leiame portsu odavaid restorane ning laseme türklastel end ära meelitada.

Pompidousse ei lähe, sest kunstist on küll, kuid moodsa kunsti muuseumi hoone on ise tõeline vaatamisväärsus. Pärast jalutame Beaubourgi and Les Halles linnaosas ning veel hiljem jalutame Bastille väljakuni, kuid alles siis selgub, et oleme rumalamatest rumalamad, sest alles siis loeme raamatust, et kunagisest kuulsast vanglast ei olen enam midagi järel. Teekonnal hotelli Montmartre mäele imetleme veel ooperimaja, mille treppidel puhkame jalga, sest jalad on nii väsinud, kuid metroo võtmine kaheks peatuseks tundub kah tobe.

Väikene uinak hotellis ning enne pimeduse saabumist lähme Montmartrelle prassima. Moulin Rouge on pettumuste pettumus., seevastu Sacre Coeuri kiriku platsilt avanev vaade ülimalt lummav. Seda vaadet ja kiriku platsil toimuvat melu oleks kauemgi nautinud, kuid päevast palavust õhtuks ei jätkunud ning külmetushaigust ei tahtnud.
Montmartre pisikesed õhtused tänavad olid nii armsad.

Kuidas vallutada Pariis

Hommikul tuleb alustada nii umbes kell kuus, sest ootamatu piirkontroll suvalises Pariisi äärelinna bussijaamas ning reisijate ja kottide vahel ringi luusiv ning teadagi mida aktiivselt otsiv koer, võtavad omajagu väärtuslikku aega. Imelikul kombel, sest buss saabus ikkagi legaliseeritud narkootikumide maalt Hollandist ning oli täis igasugu karvaseid ja sulelisi, jäävad ametivõimude esindajad seekord ilma ühegi leiuta. Ühel tüübil pole küll ID-d, aga see ei häirinud kedagi.

Sellega seoses tuleb meelde hetkel küll kontekstiväline lõbus üks lugu Belgias õppivate hiinlastega, kes tahtsid nädalavahetuseks Pariisi minna, kuid oma passid jätsid ühikasse, sest milleks neid vaja- üks EL puha ja piiri ju reaalselt ei eksisteeri. Kuid just tol korral kontrolliti reisijate dokumente, kuna neil midagi ette näidata ei olnud, siis pisteti nad 10 päevaks pokri ja said 10 aastase Prantsusmaale sissesõidu keelu. Tegelikult pääsesid isegi hästi.

Seejärel tuleb sõita metrooga hotelli, mis asub Montmartre linnaosas ja kuna kell kaheksa eelmised külastajad alles magavad, siis tuleb kohver vastuvõttu jätta ja ise minna linnaga tutvuma. Esimene emotsioon Pariisist on vastakas- ühte ninasõõrmesse tungib maailma parim värskelt küpsetatud sarvesaiade lõhn, teise intensiivne uriini hais, mida tõenäoliselt põhjustavad ohjeldamatud kodutud, keda näeme peaaegu, et igas teises tänavas. Need kodutud elavad kogu oma tavaariga, mida polegi nii vähe, mõnes suvalises ukseaugus või aknaorvas. Ikka mitu väsinud välimusega pilgeni täis tuubitud kohvrit üksteise otsas, sealsamas kõrval mõni tool, madrats, magamiskott ja padi. Paremal juhul on isegi suur ratastega käru. Kodutud tunduvad teistsugused kui Eestis, kui kodumaal on kodutu olemine päris paljudele lihtsalt elustiil, aga siin tunduvad nad olevat lihtsalt kodust välja visatud, kes pole endale enam uut eluaset leidnud ja Pariisi eluaseme defitsiidis hammasrataste vahele jäämine, polegi nii erandlik.

Montmartre mäelt hommikult südalinna jalutada on puhas rõõm. Viimase väsimuseraasu saab kohvikus prantsuse hommikusööki (baguette, või, moos, kohvi) süües eemale peletada. Kohvik tasub valida vähemalt kahe kriteeriumi põhjal- värske saiakese lõhn peab nina kinni lööma ja kindlasti peab saama istuda väljas.

Esimene sihtpunkt on Jumalaema kirik, kuid veel enne jõuab tiiru peale teha Ile de la Cite saarele. Veel enne seda tuleb läbi jalutada Louvre siseõuest ja promeneerida Seine´i sillal. Jumalaema kirikust on nii palju räägitud ja loetud, et esmapilgul jätab lausa tühise mulje- siin pole ju mitte midagi nii erilist. Rahvast on palju, kuid õnneks pääseme ringi vaatama enne kui tõelised turistidehordid kohale jõuavad. Torni ronimisel ei näe mõtet ja kirikut ümbritsevas pargis jalutades tuleb nii suur väsimus peale, et viskan korra pingile siruli ja panen pea Taneli sülle. Magan unes ca 15 minutit ja tunnen end pärast seda uuestisündinuna.

Otse üle jõe jääb Ladina Kvartal, kus on väike lõbus turg, kus müüakse igatsugu odavat nänni, pluss puuvilju. Teeme turule tiiru peale ja lahkume ühegi ostuta. Edasi võtame suuna Luksemburgi aia suunas, kuid vahetult enne kohalejõudmist langeme imeilusate Aafrika piltide võrku. Vaatame ammuli sui ning kui üht televisioonikaamerat näeme, püüame staariks saada, aga edutult. Operaatorit huvitab palju rohkem üks noor tavaline lapsega perekond, kellel on ka mikrofonid küljes.

Aed on armas- imetleda saab paleed ja vahvaid purskkaevusid. Suurlinnades on pargid ütlematult mõnusad rohelised oaasid, mis hoolimata pargi suurusest, on täis igasugu kaalu ja tasemega jooksjaid. Isegi koolilapsi, kes on kehalise kasvatuse tunnis.Luksemburgi aed tundub väga õige koht pikniku pidamiseks- valime hoolega koha, sööme vahvleid ja puuvilju ja köhime, sest tänavasillutis on jube tolmav.

Seejärel võtame suuna mööda Montparnasse bulvarit Toomkiriku poole, kuhu küll meid kahjuks ilma rahata sisse ei lasta- aga ka väljaspool on imetlemist väärt rohkem kui küllaga- kirik, muuseum, palee, uhke väljak vaatega jõele. Sealt edasi pääseb mõneks ajaks kaardilugemisvaevast, sest järgmine sihtpunkt on Eiffeli torn. Kõigepealt vaatleme torni pargist ning iga sammuga astume sellele insenerikunsti tippteosele lähedamale.

Järjekorras seismiseks tuleb kindlasti aega varuda- meil kulus ca tund. Pilgeni täistuubitud kabiinis sõidame hopsti teisele korrusele. Seal oleme hästi kaua. Naudime õrna tuulekest, pildistame, istume niisama, puhkame. Seejärel seisme veel paarkümmend minutit järjekorras, et pääseda kolmandale platvormile, kus meile eriti ei meeldi- liiga palju rahvast, liiga vähe ruumi ja liiga kõrge, sest linn tundub liiga kaugel olevat.

Allasõiduks ei tule järjekorras seista. Naudime veel päris tükk aega teist platvormi misjärel hakkame jalgsi trepist alla tulema. Päris naljakas, sest jalad on suurest käimisest ja bussis mööda saadetud ööst juba võrdlemisi kanged, kuid lahe kogemus sellegipoolest. Oleme nii hoos, et rohkem liftiteenuseid enam ei kasuta.

Eiffelist võtame meie teekonna triumfikaare poole läbi saatkondade kvartali. Mängime mängu- mis riigi lipp see on… mul jääb suu lahti ku selgub, et Tanel teab kõikide riikide lippe, mida meil seal päeval õnnestus näha. Ja enamus nähtud lippudest olid eksootilised. Triumfikaare juures mängime lolli, sest vähemalt kümmekond mustlast küsib meie käest “do you speak English?” muidugi me ei räägi. Eiffeli tornist tulnuna ei näe mingit mõtet triumfikaare tippu ronida, kuid platsil käime küll. Pariisi liiklus on jube- kümned olematud sõidurajad, äge tuututamine ja igaüks sõidab omas sõidureas. Jalgrattaga seal küll kimada ei taha, kuigi tõenäoliselt on autojuhid sõbralikud ja viisakad.

Edasi jalutame mööda Champs Elyseed Louvre poole. Kusagil enne Concorde´i väljakut väsime nii ära, et keerame vasakule ja alustame Montmartre mäe otsa kõmpimist. Maa alla ei raatsinud minna ja kohale viivat bussi numbrit ei teanud. Jalad löövad tuld, kuid meil on veel 2 kilomeetrit kõndida.

Kohale jõudes ostame hotelli lähedal asuvast supermarketist veidike mahla, veini ja juustu, kuid kõik jääb meie poolt proovimata… oleme nii väsinud, et kohale jõudes kukkume voodisse ja magame peaaegu, et ühe jutiga hommikuni välja.

Mida teha järgmine kord Pariisis

Mitte, et ma midagi oma Pariisi reisist oleks kahetsenud, tagant järgi targana teistmoodi teinud või millesti puudust tunneksin, aga kirjutan igaks juhuks mõned mõtted üles.

• Pompidou- sinna võiks minna kui on rohkem aega
• paadisõit Seinel- kindlasti väga tore, aga mitte siis kui tuled kanalite linnast Amsterdamist
• Louvre- see koht vist ei ammenda end kunagi
• Versaille- loss

Veel mõned mõtted, aga mitte nii kohustuslikud

• Bois De Boulogne
• Orsay Muueum
• Montparnasse´i linnaosa
• Eiffeli torn- kolmandal platvormil käinuna rohkem sinna enam ei läheks. Teine on täitsa piisav ja tegelikult etemgi.

Tegelikult ei saa kunagi paaripäevase reisiga ega ka mitte nädala jooksul linnast õiget aimu. Amsterdam on kordades väiksem ja alles nüüd- summaarselt pärast ligi 2,5 kuulist kohalolemist hakkan alles linna šarmile pihta saama.

Gröningen-Bremen-Riia

Esmaspäeva hommikul alustasin koduteed täiesti absurdselt marsruudil Amsterdam-Gröningen-Bremen-Riia-Tartu, kuid mul on oma põhjendused- esiteks sain niiviisi veel näha Hollandit ning Saksamad ja teiseks oli Bremen- Riia lennukipilet ootamatult odav (ca 300 kr).

Gröningeni sõitsime rongiga ja nägime natuke teistsugust Hollandi maastikku- kui nii üldse öelda saab, sest pannkoogisile ja rohkete kanalitega varustatud on ta iga juhul. Kaardi pealt saime ka põhjuse teada- see ei olnud enam merepinnast madalam maa ja seetõttu nägime isegi veidike meie mõistes metsa, suuremaid põllu- ja karjamaid ning vähem kanaleid ja iga ruutmeeter polnud kasutuses, mis kokkuvõttes jättis natuke kodusema üldmulje.

Gröningeni peetakse kõige kosmopoliitsemaks ja kenamaks Põhja-Hollandi linnaks, kuid meile ei jätnud see linnake mitte mingit erilist muljet. Võibolla ainult fakt, et linna süda on alates seitsmekümnendatest autovaba ja kaks kolmandikku linna elanikest kasutab seetõttu igapäevaseks liikumiseks jalgratast. Vot selle koha pealt on Tallinnal oma sõpruslinnast väga palju õppust võtta- ma ei arva, et Tallinna kesklinn peaks olema autovaba, kuid normaalseid ja praktilisi jalgrattateid võiks olla alati rohkem. Ja muidugi turvalisi kohti, kuhu jalgratast jätta.

Gröningeni kõige uhkem ehitis on 19 sajandi lõpus ehitatud rongijaam, mis annab silmad ette paljudele kirikutelegi ja on oma säilitanud suures osas oma audentsuse. Eriti vanaaegse välimusega puituksed avanesid automaatselt ning Burger Kingi restorani aknad olid ehitud uhkete vitraazidega. Linnaväljak oli nagu ikka ja üleüldse jäi mul Hollandis mulje, et linnaplaneerijatel ja-kujundajatel on jätkunud erilist maitset ja head stiilitunnetust vaid Amsterdami jaoks.

Gröningenis jätsime hüvasti- Tanel sõitis Amsterdami tagasi ja mina istusin kõigepealt Leeri ja seejärel Hannoveri rongi peale ning sõitsin edasi Bremenisse. Bremenis otsisin üles oma hosteli (oli väga kerge ülesanne), registreerisin end sisse ja läksin suurest vihmasajust hoolimata linnaga tutvuma. Palju aega mul just polnud, sest kell oli juba kaheksa õhtul ja juba 12 h pärast pidin lennujaamas olema.

Bremeni hostelis kirjutasin enne uinumist sellised read:

¤ ¤ ¤ ¤ ¤

Bremeni jõuan keset suurt vihmasadu. Kohver onraske, käsipagas õnneks mitte. Võtan käekotis välja märkmiku ja loen juhiseid. Postkontor ostutub reaalsuses postipangaks ning esimene tänav paremale on õige, aga seejärel tuleb juba natuke rohkem omaloomingut teha.

Hostel on eriti puhas, värkseltremonditud ja meeldiv. Tütarlaps näitab mulle kätte kõik mugavused ja ma ei pettu. Kuue voodiga tuba on hiiglasuur, justkui suur saal kõrgete lagedega, igaühel on oma pehme voodi, öökapp ja kõigile on isegi lamp lugemiseks. Mul on hea meel, et ma ei privaatset tuba ei võtnud.

Haaran kaasa kõik väärtusliku ja lähen linna peale kondima. Kuna mul pole Bremeni kohta mitte ühtegi materjali (ai-ai Tanel paha poiss), sisi loen hosteli seinalt natuke infot ja loodan oma heale orienteerumisoskusele ja -võimele. Kuigi vihma kallas nagu oavarrest, siis mängisin vaprat ja jalutasin ringi. Näin ära nii vanalinna ääristava ilusa pargi koos kanaliga kui ka paar kirikut, raekoja hoone, armsad ja vihma tõttu inimtühje väljakuid, ühe eriti nunnu tänava ja mõned lõbusad skulptuurid.

Bremen jättis väga hea mulje ja oleks veelgi parema jätnud kui nii hirmsasti poleks vihma sadanud.

¤ ¤ ¤ ¤ ¤

Kuigi jõudsime Riiga vaid 10 minutilise hilinemisega ja ma sain oma kohvri esimeste hulgas kätte, siis kesklinna bussist jäin siiski maha. Umbes kahe minutiga. Olin nii kurb. Vahetasin endale veidike latte, sõitsin täiskiilutud bussiga linna, kus ma muidugi sain vene keeles pahandada, sest üks vanaproua kartis, et mu kohver tõmbab tema sukkpüksid katki. Riia polnud sõbralik- ei inimeste ega ilma poolest.

Oma ligi 30 kilogrammise pagasiga oli välistatud linna peale jalutama minek, aga veel rohkem oli see vaid ettekääne, sest ma oleksin võinud kohvri vabalt pagasiruumi jätta. Suures koduigatsuses ei osanud ma midagi targemat teha kui kõndida paar korda bussijaamast rongijaama ja tagasi, käia Stockmanni ja Rimi toidupoes, mõnda aega istuda Hiina restoranis, seejärel bussijaama ootesaalis ja kõige viimase tunni perroonil.

Riiast sõitsin rongiga Lugazi (Valka), sealt bussiga Valka kesklinna, siis jalutasin Valga bussijaama ning sealt istusin Tartu bussile. Kui te küsite, et miks nii keeruline marsruut, siis vastus lühike- see oli kõige varajasem variant Riiast lahkumiseks, sest ma olin nii tüdinud seiklemisest ja tahtsin juba koju.

Kuidagi negatiivne jutt sai, koduigatsusest vist, aga tegelikult olin ma ikka rõõmus, sest sain üle pika aja jälle koju. Mul on peaaegu alati niiviisi, et ükskõik kui pika reisi puhul mind koduigatsus hakkab vaevama alles siis koju sõit ukse ees, aga siis tuleb see igatsus suurelt.

Vabameelne Amsterdam

Üks Äripäeva lugu:

Soliidselt paheline

Nii mõnusalt asjakohane hetkel. Aga pildid on küll sedapuhku Taneli tehtud. Suurt vahet pole, sest nii mõnigi kord on lehte läinud vastupidi- minu pildid Taneli nimega.

Kasulikke lehekülgi Amsterdamist

Kirjutan siia mõned kasulikud netiaadressid. Juhuks kui kunagi jälle peaksime siia sattuma, siis oleks hea, kust vaadata.

Iamsterdam üks ütlemata väärt lehekülg. Peamine, mida kasutan.

Lastminuteticketshop koht, kus saab samaks päevaks soodsalt igasugu pileteid

Freetranslation aitab kui on vaja midagi hollandi keelest tõlkida.

Amsterdaminfo eestikeelne Amsterdami teejuht

Rongid Hollandis

AmsterdamWeekly tasuta ajaleht turistidele, mis annab ülevaate linnas toimuvast

Rohkem ei tulegi hetkel meelde. Täiendan hiljem.

Pulmad Iraani moodi

Ülivärskes Trendis on ka üks minu kirjutis sellest, kuidas me Taneliga Iraanis ootamatult pulma sattusime. Olin sellel reisil kohe 2 fotokaga ja otse loomulikult unustasin selle “parema” auto pagasiruumi, sest olin enam kui kindel, et sellisel üritusel mul pildistada ei lubata, aga mitte kellegil ei olnud selle vastu kõige vähematki. Tegelik elu, võrreldes sellega mida tänaval näha saab, on ikka hoopis midagi muud.

Ma ise usun, et kui juba ajakirja kaanel ära märgiti, siis on ikka üks lugemist väärt lugu.

Trip to Utrecht

Laupäevaks oli meil eriti äge plaan- sõita jalgratastega Amsterdamist Utrechti. Kui ma esimest korda sellest plaanist kuulsin, siis ahhetasin kõva häälega- UTRECHTI ???, hiljem selgus, et linnake asub “vaid ” 40 kilomeetri kaugusel, mispeale tekkis isegi mõte, et ei tule tagasi mitte rongiga, nagu Taneli sõprade poolt tehtud plaan ette nägi, vaid sõidaks rattaga. 80 kilomeetrit- see pole ju midagi ületamatut? Tegelikult asi nii roosiline vist pole, sest mulle on jäänud mulje, et viidad näitavad siin kaugusi linnapiirini, mitte aga linnasüdamesse, nagu meie oleme harjunud.

Kokkulepitud ajal, kell kümme, istusime meie alles pudrutaldrikute taga, kuid vähem kui poole tunni pärast olime juba kokkusaamiskohas nr 1 (loomaaia lähedal), veel mõnikümmend minutit hiljem kokkusaamiskohas nr 2 Amsteli ääres, kus liitus meiega kuues seltsiline- Felipe Brasiiliast. Esimesed viis väntajad olime meie, eestlanna Siiri oma kavaler Jeffiga ja Jaani Austraaliast. Viimasel neljal nimetatul (v.a. mina) on seljataga ka ühine suusareis Prantsusmaale.

Amsteli ääres selgus tõsiasi, et meie seltskonna rattasõiduvarustuse üldine seisukord oli kehvemast kehvem. Siiri rattal olid permantentselt pidurid peal ja esimene kumm üsna toss, Jaani rattal polnud üldse pidureid ehk tema ees oli väga ohtlik sõita. Jeffi tagumine ratas laperdas korralikult, porilaud käis vinta-vänta ning kumm oli kah tühi ning Felipe ratta kett vajas mutrivõtmega koputamist. Ainult meie kaks olime hädadest priid.

Felipel oli õnneks rattapump, kõik päris ja pooltühjad (neid pole isegi mõtet lugema hakata) kummid pumbati täis ning sõit võis alata. Nii umbes 200 meetri pärast selgus, et Jeffi ratta väliskumm tahab õigest pesast välja hüpata ning lahti läks parandamisaktsioon nr 2, kuid umbes veerandtunni pärast oli ikkagi selge, et selle rattaga kaugele ei sõida. Seejärel algas rattavahetusoperatsioon ehk Jeff sõitis tagasi ühikasse toanaabri ratast laenama ja meie jäime Amsteli äärde päevitama. Umbes tunni aja pärast oli Jeff tagasi ning kompenseeris kõigile toodud jäätistega meie pisikese ootamisvaeva.

 

 

Nüüd algas tõeline Trip to Utrecht. Mingit kaarti meil polnud, kuid Hollandis on kõik rattateed nii hästi viidastatud, et mitte mingit eksimisohtu pole ja isegi kui mõnest teeotsast kogemata kombel mööda sõidad, siis järgmisel ristteel on jälle vajalik viit olemas. Ainuke asi, mille üle natukene võiks nuriseda, et kilomeetreid nad ei armasta märkida ja vahetevahel ei näita viidad kõige otsemat, vaid kõige ohtumat, mugavamat ja ilusamat teed.

Ilm oli lausa lubamatult kena, sest ma olin hommikul end põhjamaalase kombel justkui suusatamiseks riidesse toppinud-teksapüksid (ok- need ei sobi suusatamiseks), õhuke spordifliis ja kerge kilejope, aga kraadiklaas näitas keskpäevaks rohkem kui veerandsadat soojakraadi, mis tähendas seda, et olin sunnitud kõik üleliigsed riided seljast koorima. Mis oli omamoodi vigagi, sest õhtuks olid mu käed valusalt punased. Ühelt poolt muidugi. Õnneks olin märganud vähemalt näole päikeseblokki määrida ning kõige hullemast seetõttu pääsenud.

 

Meie teekond viis läbi lõuna- Amsterdami, kus nägin isegi vilksamisi Amsterdam Arenat- Ajaxi kodustaadioni, hiljem väntasime läbi maaliliste linnakeste, ilusate väikeste külade, mis olid ära mahutanud nii pisikesele territooriumile kui mu vanaema talu karjamaa. Veel nägime lambaid, kitsi, ponisid, hobuseid ja lehmi. Igas laiuses kanaleid- poolest kuni poolesaja meetini. Hästi hooldatud talusid, villasid, mõisasid ja ühte uhket kindlust. Ühes mõisa aias toimuvat pulmapidu, palju lihtsalt laupäeva nautivaid jalgrattureid ja tugevaid treenijaid, lahtiste autodega promeneerijaid ja ratsutajaid. Palju muudki.

Umbes poolel teel lagunes meie grupp kaheks, sest meie Jaaniga olime nakatanud pildistamispisikuga, kes pidid pidevalt ratta seljast maha ronima ning klõpsima. Tanel oli ka meiega, aga teised ei jõudnud meid kuidagi järgi oodata ning tõenäoliselt sõitsime ka erinevat teed pidi, sest selleks ajaks kui hakkasime üksteisest puudust tundma, olime mõlemad 12 km kaugusel Utrechtist. Egas midagi- leppisime kokku, et kohtume Utrechtis.

Kümned külad, millest me läbi sõitsime, olid lõpmatult nunnud. Natuke meenutasid oma miniatuuruses, maapinna nappuses ja kokkusurutud tingimustes Alpi mägikülasid, ainult et siledal maapinnal. Majade hoovid olid pisitillukesed, lilledesse uppuvad ja viimse rohulibleni hooldatud.

Veidi rohkem kui kolme tunni pärast sõidu algust saime Utrechti kindluse torni all kokku- promeneerisime natuke mööda peatänavat, -kanalit, sõime ja jõime ühes kanalivaatega kohvikus kerge eine, jalutasime veel veidike ning seejärel kimasime ratastega rongijaama, sest mitte kellegil polnud tahtmist poolhämaras koju vändata ja minu jaks oli otsakorral.

 

 

Koju jõudsime pool üheksa- väsinud, aga äärmiselt õnnelikena. Saladuskatte all võin öelda, et planeerin juba järgmisi jalgrattamatku. Palju aega meil enam pole, sest kuu lõpus tuleb Sass tagasi ja siis pole mul enam ratast

P.S. Utrechtis tehtud piltide pealt on näha, kuidas hollandlased armastavad välikohvikus istuda justkui teatris- ridade kaupa. Kõige esimesest reast on kõige parem tänavateatrit jälgida, kuid paratamatult pead arvestama ka sellega, et olen ise ka justkui laval.