Hommikul tuleb alustada nii umbes kell kuus, sest ootamatu piirkontroll suvalises Pariisi äärelinna bussijaamas ning reisijate ja kottide vahel ringi luusiv ning teadagi mida aktiivselt otsiv koer, võtavad omajagu väärtuslikku aega. Imelikul kombel, sest buss saabus ikkagi legaliseeritud narkootikumide maalt Hollandist ning oli täis igasugu karvaseid ja sulelisi, jäävad ametivõimude esindajad seekord ilma ühegi leiuta. Ühel tüübil pole küll ID-d, aga see ei häirinud kedagi.
Sellega seoses tuleb meelde hetkel küll kontekstiväline lõbus üks lugu Belgias õppivate hiinlastega, kes tahtsid nädalavahetuseks Pariisi minna, kuid oma passid jätsid ühikasse, sest milleks neid vaja- üks EL puha ja piiri ju reaalselt ei eksisteeri. Kuid just tol korral kontrolliti reisijate dokumente, kuna neil midagi ette näidata ei olnud, siis pisteti nad 10 päevaks pokri ja said 10 aastase Prantsusmaale sissesõidu keelu. Tegelikult pääsesid isegi hästi.
Seejärel tuleb sõita metrooga hotelli, mis asub Montmartre linnaosas ja kuna kell kaheksa eelmised külastajad alles magavad, siis tuleb kohver vastuvõttu jätta ja ise minna linnaga tutvuma. Esimene emotsioon Pariisist on vastakas- ühte ninasõõrmesse tungib maailma parim värskelt küpsetatud sarvesaiade lõhn, teise intensiivne uriini hais, mida tõenäoliselt põhjustavad ohjeldamatud kodutud, keda näeme peaaegu, et igas teises tänavas. Need kodutud elavad kogu oma tavaariga, mida polegi nii vähe, mõnes suvalises ukseaugus või aknaorvas. Ikka mitu väsinud välimusega pilgeni täis tuubitud kohvrit üksteise otsas, sealsamas kõrval mõni tool, madrats, magamiskott ja padi. Paremal juhul on isegi suur ratastega käru. Kodutud tunduvad teistsugused kui Eestis, kui kodumaal on kodutu olemine päris paljudele lihtsalt elustiil, aga siin tunduvad nad olevat lihtsalt kodust välja visatud, kes pole endale enam uut eluaset leidnud ja Pariisi eluaseme defitsiidis hammasrataste vahele jäämine, polegi nii erandlik.
Montmartre mäelt hommikult südalinna jalutada on puhas rõõm. Viimase väsimuseraasu saab kohvikus prantsuse hommikusööki (baguette, või, moos, kohvi) süües eemale peletada. Kohvik tasub valida vähemalt kahe kriteeriumi põhjal- värske saiakese lõhn peab nina kinni lööma ja kindlasti peab saama istuda väljas.
Esimene sihtpunkt on Jumalaema kirik, kuid veel enne jõuab tiiru peale teha Ile de la Cite saarele. Veel enne seda tuleb läbi jalutada Louvre siseõuest ja promeneerida Seine´i sillal. Jumalaema kirikust on nii palju räägitud ja loetud, et esmapilgul jätab lausa tühise mulje- siin pole ju mitte midagi nii erilist. Rahvast on palju, kuid õnneks pääseme ringi vaatama enne kui tõelised turistidehordid kohale jõuavad. Torni ronimisel ei näe mõtet ja kirikut ümbritsevas pargis jalutades tuleb nii suur väsimus peale, et viskan korra pingile siruli ja panen pea Taneli sülle. Magan unes ca 15 minutit ja tunnen end pärast seda uuestisündinuna.
Otse üle jõe jääb Ladina Kvartal, kus on väike lõbus turg, kus müüakse igatsugu odavat nänni, pluss puuvilju. Teeme turule tiiru peale ja lahkume ühegi ostuta. Edasi võtame suuna Luksemburgi aia suunas, kuid vahetult enne kohalejõudmist langeme imeilusate Aafrika piltide võrku. Vaatame ammuli sui ning kui üht televisioonikaamerat näeme, püüame staariks saada, aga edutult. Operaatorit huvitab palju rohkem üks noor tavaline lapsega perekond, kellel on ka mikrofonid küljes.
Aed on armas- imetleda saab paleed ja vahvaid purskkaevusid. Suurlinnades on pargid ütlematult mõnusad rohelised oaasid, mis hoolimata pargi suurusest, on täis igasugu kaalu ja tasemega jooksjaid. Isegi koolilapsi, kes on kehalise kasvatuse tunnis.Luksemburgi aed tundub väga õige koht pikniku pidamiseks- valime hoolega koha, sööme vahvleid ja puuvilju ja köhime, sest tänavasillutis on jube tolmav.
Seejärel võtame suuna mööda Montparnasse bulvarit Toomkiriku poole, kuhu küll meid kahjuks ilma rahata sisse ei lasta- aga ka väljaspool on imetlemist väärt rohkem kui küllaga- kirik, muuseum, palee, uhke väljak vaatega jõele. Sealt edasi pääseb mõneks ajaks kaardilugemisvaevast, sest järgmine sihtpunkt on Eiffeli torn. Kõigepealt vaatleme torni pargist ning iga sammuga astume sellele insenerikunsti tippteosele lähedamale.
Järjekorras seismiseks tuleb kindlasti aega varuda- meil kulus ca tund. Pilgeni täistuubitud kabiinis sõidame hopsti teisele korrusele. Seal oleme hästi kaua. Naudime õrna tuulekest, pildistame, istume niisama, puhkame. Seejärel seisme veel paarkümmend minutit järjekorras, et pääseda kolmandale platvormile, kus meile eriti ei meeldi- liiga palju rahvast, liiga vähe ruumi ja liiga kõrge, sest linn tundub liiga kaugel olevat.
Allasõiduks ei tule järjekorras seista. Naudime veel päris tükk aega teist platvormi misjärel hakkame jalgsi trepist alla tulema. Päris naljakas, sest jalad on suurest käimisest ja bussis mööda saadetud ööst juba võrdlemisi kanged, kuid lahe kogemus sellegipoolest. Oleme nii hoos, et rohkem liftiteenuseid enam ei kasuta.
Eiffelist võtame meie teekonna triumfikaare poole läbi saatkondade kvartali. Mängime mängu- mis riigi lipp see on… mul jääb suu lahti ku selgub, et Tanel teab kõikide riikide lippe, mida meil seal päeval õnnestus näha. Ja enamus nähtud lippudest olid eksootilised. Triumfikaare juures mängime lolli, sest vähemalt kümmekond mustlast küsib meie käest “do you speak English?” muidugi me ei räägi. Eiffeli tornist tulnuna ei näe mingit mõtet triumfikaare tippu ronida, kuid platsil käime küll. Pariisi liiklus on jube- kümned olematud sõidurajad, äge tuututamine ja igaüks sõidab omas sõidureas. Jalgrattaga seal küll kimada ei taha, kuigi tõenäoliselt on autojuhid sõbralikud ja viisakad.
Edasi jalutame mööda Champs Elyseed Louvre poole. Kusagil enne Concorde´i väljakut väsime nii ära, et keerame vasakule ja alustame Montmartre mäe otsa kõmpimist. Maa alla ei raatsinud minna ja kohale viivat bussi numbrit ei teanud. Jalad löövad tuld, kuid meil on veel 2 kilomeetrit kõndida.
Kohale jõudes ostame hotelli lähedal asuvast supermarketist veidike mahla, veini ja juustu, kuid kõik jääb meie poolt proovimata… oleme nii väsinud, et kohale jõudes kukkume voodisse ja magame peaaegu, et ühe jutiga hommikuni välja.
